laupäev, 27. mai 2017

Ajendid ja uudishimu

kus on?
Ahnus ajab upakile, ma ütlen ja uudishimu võib täiesti viia olukorrani, kus unustad aja ning ruumi. Selmet, et tempot maha keerata, leian end oludest, kus tempo on hoopis kasvanud. Ja väljas on suur suvi. Tulin eile loengutest ja nautisin sumedat, lõhnavat kevad-suve. Puudel on värskest lehevaigust ja õitest täiesti uimastavalt hea lõhn. Jäin pärnasalu juures täiesti seisma ja ahmisin endasse seda joobnustavalt mõnusat lõhna. Reedeõhtuti on linn alati hanguvas olemises. Õhus on täiesti tajutav vibratsiooni vähenemine: pooleldi inimtühjad tänavad, aeglustuv liikluse voog jne.

Nädalapäevadest ja kuupäevadest pole õrna aimugi, arvestus toimub läbi nn to do listi. Huvitav on see, et pole väsimust, ei vaimset ega füüsilist. Hoopis põnev on. Pidevalt kerkib küsimus, mis karul kõhus on: kas saepuru või kopsupõletik? Kevad on toonud palju projekte, mille sisu on erakordselt kaasakiskuv. Mõtlesin just, et hea on, et pole väikseid lapsi, vastasel juhul oleks sellises laines elamine vastuvõetamatu. Sealt edasi jõudsin selleni, et elu igas peatükis on oma muster ja sisu. Vastab tõele, et loodus tühja kohta ei salli ja inimeseni jõuavad need võimalused, milleks ta valmis on.

Üle pika aja ärkasin keset ööd selle peale, et peas olid nn lahendused, mis vajasid kirjapanemist ja millega ma siis ka paar tundi tegelesin. Tore teadmine on, et ma olen sellel tasandil emotsioonideks ikka veel võimeline, st et maailm pole mind veel nii ära kulutanud, et miski kaasa ei haaraks.

Sellistes aegades elamisel mõtlen alati loominguliste inimeste peale, kes loomeprotsessides rõõmustavad ja kurvastavad. See on väga energiamahukas, kuid tulemus on alati sügavalt rahuldust pakkuv. Sisemine põlemine annab olemisele palju värve juurde, kuid ka kurnab piisavalt.  Vahel heiastub mõttefragment, et heaoluühiskonnas elamine tekitab inimestes sisemist loidust ja ootuse, et  lahendused tulevad väljaspoolt, st keegi teine lahendab kõik ära ning inimeseni jõuavad valmislahendused. Piisab vaid sellest, et kulgeda enda jaoks sobivas olemises ja küll saab...

Häid elamusi!





teisipäev, 23. mai 2017

Meditsiinisüsteemi hammasrattad vol 5

lukutaga on luku taga
Elu Kiirteel on teinud oma ja leidsin, et pole oma Ravisaagast viimased kuud ühtegi infojuppi avaldanud. Jäin just mõtlema, et milles põhjus? Ilmselt tüüpilisele eestlasele omane: kui asjad on protsessis või ei ole midagi kindlalt või positiivset, siis sõna ei võta. Viimase postituse sellel teemal tegin 14.oktoobril 2016. Selle viidatud postituse allpool on ka kokkuvõte sellest, kuidas Saaga alguse sai.

Mis siis vahepeal toimunud on? Ma jätan kõik juriidilised terminid kõrvale ja proovin maakeeles ning lihtsas vormis esitada kronoloogilises järjekorras tehtud tegevused ja tulemid.  Lõpupoole kirjutan ka sellest, mis küsimused ja tunded on mul kogu selle Saagaga tekkinud.

Peale õõvastava ja humoorika TKE otsust edastati avaldus haiglasse,  mis tegeleb mu ravimisega ja kus need probleemid alguse said. Loomulikult otsustas haigla mittesiduva TKE hinnangu enda garantiikirjaks võtta ja teatas, et nemad on kõik õigesti teinud ja see, et ma eluohtlikusse seisundisse jõudsin ilma ravita, oli lihtsalt haiguse progressioon ja nad ei pidanudki miskit teisiti tegema.

Remargi korras: ühes teises kaasuses, mille puhul TKE hinnang oli nende jaoks ebasoodne, rõhusid nad just sellele, et hinnang ei ole siduv ja nad ei muuda oma tehtud otsust. Nii et TKE hinnang raviasutusele on vastavalt sisule kas kaitseks või mittejärgimiseks.

Saagaga edasi. Seejärel esitati avaldus politseisesse kriminaalasja algatamiseks, mis päädis kriminaalasjast algatamise keeldumisega. Põhjus ikka seesama TKE mittesiduv hinnang, kus 13 väärikat mitteonkoloogilise kogemusega teadlast ja meedikut (sh ämmaemand ja medõde ning hambaarst) tõdesid, et hoolimata dokumenteerimisel tehtud veast tehti kõik õigesti.

Järgmine etapp viis Riigiprokuratuuri avalduse esitamisega, mille tulemuseks tõdeti, et politsei on kõik õigesti teinud (kusjuures viidati  jällegi sellele TKE mittesiduvale hinnangule). Kusjuures Riigiprokuratuurist edastati lõpudoku digiallkirjastamata, seega töödokumendina.

Seejärel esitati avaldus Ringkonnakohtusse. Täna laekus tulem, mille kohaselt kohustati Riigiprokuratuuri oma otsust sisuliselt uuesti läbi vaatama.

See, et ma pole kirjutanud sellest Saagast, ei tähenda seda, et ma sellele mõelnud ei ole. Ma võin veel mõista kuidagi haiglapoolset vastust, et nemad viga ei teinud (kaitsekilbina kasutades TKE õiguslikult mittesiduvat hinnangut), kuid ma ei mõista politseipoolset keeldumist uurimise algatamisest. Ja mind kummitab senini küsimus, palju selliseid vigu on veel tehtud?

Täna on saanud oluliseks minu jaoks küsimus, et kui radioloog tegi dokumenteerimisel vea (ehk siis kirjutas epikriisile, mis onkoloogile alusdokumendiks patsiendi seisundi hindamiseks on, et metastaasilisi leide ei ole, kuid tegelikult olid need olemas ja uuringu nn piltidel olemas), siis kas onkoloog peab lähtuma patsiendi ravimisel vaid sellest epikriisist või peab ta vaatama ka neid uuringutulemusi? See on oluline küsimus, st seda, et hoolimata sellest, et radioloog vea dokumenteerimisel tegi, siis oleks seda viga pidanud märkama onkoloog, kui see kuulub töö-ülesannete hulka. Samas, kui onkoloogiste haiguste puhul nn riskimaandamist ei toimu, siis tekib küsimus, et kas tõesti ühe inimese eksimus võib lõppeda Patsiendi surmaga? Eks aeg ja menetlused annavad selguse.

Kummastav on minu jaoks ikkagi olukord, kus kõik institutsioonid, kes peaksid olema objektiivsed, allikakriitilised ja sõltumatud, teevad otsuseid ja võtavad aluseks ühe hinnangu, mis ei ole õiguslikult siduv ning mida ei saa vaidlustada. Ehk siis on rikutud kõiki inimese õiguskaitseprintsiipe. Nõrgemanärvilisemad, haigemad ja vähemateadlikud inimesed sellise kadalipu läbides jõuavad tõdemuseni, et tavalise inimese elu ega õigused ei huvita kedagi ning et ametnikud teevad kõik, et oma vead kalevi alla toppida ning juriidiliselt korrektselt otsad vette lasta.

Komisjon, mis annab õiguslikult mittesiduvaid hinnanguid on kohustuseks vaid Patsiendile, sest ilma selleta ta kohtusse pöörduda ei saa, kuid on aluseks kohtule hagiavalduse tagasilükkamiseks, kui hinnnag on Patsiendi jaoks ebasoodne. Toredalt on õigusesse sissekirjutatud, et Patsient võib tellida täiendava ekspertiisi, kuid seda raha eest. Ja õiguskaitse, ehk esindaja saab ka reeglina raha eest. Raske haiguse põdeja peaks võitlema oma elu eest, mitte maadlema kõrgemal tasemel juriidilise pilotaažiga. Kui viga on tehtud, siis tuleb seda tunnistada ja võtta vastutus.

Tänan siin väga kõiki vandeadvokaate, kes on võtnud esindada Kliente nn tulemustasu eest. Tänan ka kõiki meedikuid, kes teevad oma tööd vastutustundlikult ja hingega ning kelle jaoks Patsiendid ei ole statistilised ühikud. Eesti onkoloogid on väga head ja lisaks meediku tööle teevad nad paljud muude erialade esindajate tööd lisaks, olles sotsiaaltöötajad, toitumisnõustajad, liikumisterapeudid, psühholoogid jne.


Nii et Saaga jätkub. Milleni see välja jõuab, seda näitab aeg ja ametnikud. Õiguskantsleri poole pöördun ma sellekohase pöördumisega ühel päeval kindlasti, kus ma küsin, kas see on tõesti põhiseadusega kooskõlas, et Patsiendi kohta saab teha otsuseid hinnangu põhjal ilma, et talle oleks antud võimalus seda hinnangut vaidlustada.

laupäev, 20. mai 2017

Aeganõudvad ja tüütud tegevused

netiavarustest meeleolu looja
Peale laiska päeva alustamist otsustasin veidi asjalik olla. Terve hunnik pisiasju, millega igapäevaselt ei tegele, vajasid toimetamist: kapi ja riiulite koristamine näiteks; talve sallid, kindad, jalanõud ja riided tahtsid suviste asjade vastu vahetamist. Koridor meenutab juba pikemat aega sajajalgse pesa ja seda hoolimata sellest, et on kaks jalanõude riiulit ja terve rivi mahub ka üleriiete esikukappi.

Pole ju teab-mis Mount Everesti vallutamine, kuid ikka jõudis päev õhtusse ennem, kui kogu mõeldu tehtud sai. Kapi ja riiuli koristamine osutus oluliselt ajamahukamaks ja väsitavamaks kui esialgu tundus. Leidsin näiteks nelja telefoni karbid. Telefone endid pole juba vähemalt  neli aastat, aga millegipärast seisid karbid ikka kapis. Ju siis silma ei häirinud ja ruumi ka polnud juurde vaja. Kapi ja riiuli koristamine päädis sellega, et panin pesumasina käima ja mõtlesin, et väike uinak ei tee paha. Kohtusin reaalsusega paar tundi hiljem.

Sallid on eraldi teema. Kuna ma üle kaheksa kuu neid rõõmsasti mitte ainult kaelas ei ole kandnud, siis on neid PALJU. Selgus, et mul on sallide jaoks esikus korv, kapis sahtel, riiulil kaks jaotist ja lisaks riidekirstus ka mitu kotitäit. Võin vabalt poe avada. Leidsin päris mitu üksikut kinnast, mille paarilise asukohast pole õrna aimugi. Peale kuivamist ja triikimist, tuleb kriitilise pilguga inventuur teha.

Viskasin ära paar paari saapaid, mille kohta olin talve alguses vande andnud, et ma EI kanna neid rohkem, kui selle hooaja veel. Tundsin end paljajalgsena, kui olin tiiru prügikasti juures ära käinud. Leidsin üleriiete ruumist kaks paari täiesti uusi saapaid, mille olin ostnud ilma jalga proovimata ja mis ei ole minu jaoks. Sügisel pean neile omanikud leidma. Täna rändasid nad jalanõudekirstu. Jalanõusid talvekorterisse pannes avastasin, et mul on viis paari sügis-talviseid jalavarje ja paanika paljasjalgsusest hajus (õnneks).

Pool kapist, kummut ja teine riiul on veel koristamata, riidekirstu põhjani pole ka jõudnud. Ma parem jätan need homseks. Kui ma homme tubli olen, siis lisaks pesen kolm ja pool meetrit köögiakent ka ära. Väljavaade pole enam nii klaar kui võiks olla. Teiste akende peale ma parem ei mõtlegi ja need ei häiri veel silma ning pikk suvi on ka veel ees.

Tunnen end samas seisus nagu Kaamos kirjutab, ehk siis edasilükkamise kuningannana. Sebisin ja sebisin ning tegin miskit justkui ka, kuid ikka on tunne, et suurem osa jäi tegemata ja hooajariiete ümbervahetamiseni ei ole veel jõudnudki. Plaanivälise tegevusena said kõik põrandad pestud ja muud iluvidinad puhastatud, sh hunnik vaase. Kummaline, kus ma nii palju vaase olen saanud. Esiteks ei meeldi mulle lõikelilled ja ma pole neist ühtegi ise ostnud. Ilmselgelt on need kingitused. Ei mäleta...

No tõesti, kuskohast kogu see asjade maailm end vargsi elamisse on sisse seadnud. Igal kevadel ja sügisel teen kappides ja riiulitel ning teistes asjade hoidmise kohtades inventuuri ning iga kord on paar musta suurt prügikotti täis asju, milledest üks kuulub prügikonteinerisse ja teise uuele kasutusringile omanikke otsima saadan.

Jõudsin järeldusele, et kraamimine on emotsionaalselt väga väsitav tegevus ja tüütu ka. Tulemus on muidugi suurepärane. Nüüd võib rahus laupäevaõhtut nautida ja mõelda, et sai mõned tegevused tegemata asjade nimekirjast maha kriipsutada.




Ajendid ja uudishimu

kus on? Ahnus ajab upakile, ma ütlen ja uudishimu võib täiesti viia olukorrani, kus unustad aja ning ruumi. Selmet, et tempot maha keer...