pühapäev, 23. juuli 2017

Hakkab looma...

Kui ma kalapäeva laupäeval sädemeid pildudes otsustasin aja maha võtta helgema tuleviku nimel ja järgneval kalapäeval nentisin, et emotsioonid on koos Pegasusega universumi avarustesse lahkunud ning et tegelen järgmised kolm päeva empiirilise enesevaatlusega, siis tänaseks on selge, et pelgalt hülgeasendis küljevahetamisest miskit ei muutu. Kuigi väljapuhkamine on vajalik. M.O.T.T.

Eile tabas mind poolest päevast tegevusrahutus, st seda, et teeks midagi, kuid ei midagi energiamahukat ja aeganõudvat. Märk sellest, et füüsiline väsimus sai välja puhatud. No ja edasi? Lappasin heade mõtete alustuseks Printeresti ja tekkis äratundmine, et käsitöö oleks kõige asjalikum sellise olemise juures. Peenmotoorika rakendamine aitab pööningu korrastamisele suurepäraselt kaasa.

Sealt edasi oli juba lihtne mõelda. Mis olemas on ja mille tegemine meeltele rõõmu valmistaks? Lõnga, niidi jms varud on igas kaliibris olemas. Jõuludest saadik keerleb idee ühest kardiganist, mis pole visualiseerumiseni jõudnud; suveks tahtsin heegeldatud õlakotti, kuid jällegi – pilti ei tekkinud.

Nii ma siis lasin näppude vahelt läbi materjali, kuni ahaaa-efekt kohale jõudis. Täielikult oma harjumuste vastaselt alustasin kardigani kudumisega. Nimelt ma heegeldan kevadest sügiseni ja sügisest kevadeni koon. Minu jaoks on käsitööga tegelemine suurepärane mõtete ja ideede korrastamise protsess. Juba ema selgitas, et vaimset häiritust maandab kõige paremini peenmotoorikaga tegelemine, ehk siis rebi-lõika-liimi või siis minu puhul käsitöö.

Puht filosoofiliselt lähenedes võib alustatud kardiganist vabalt ka vest saada. Tähtis on tänases võtmes protsess, mitte tulemus. Üks mu tuttav oma keerulistel aegadel kudus järjest sellised 20x20 cm motiive ja kui pool aastat hiljem hakkas neid kokku heegeldama, siis selgus, et suvekodus said kõik voodid kaetud ja elamises ei olnud enam ühtegi ärakasutamata lõngajuppi ja kõik vanad kudumid olid ka päevatekkideks ära kootud.

Nüüd lähen teen üks õuetiir ja siis setin end mõnusalt koos kudumisvarustusega tugitooli ning homseks olen valmis jälle maailmaga kohtumiseks.

Head pühapäeva!



laupäev, 22. juuli 2017

Mõtterongid on väljunud vahejaamast...


Kolmas päev mittemidagitegemist on alanud, on tunda väikest huvi maailma vastu ja tahtmine midagi toimetada luurab ka fookuse serval. Kui veel päeva edenedes olemine tugevam saab, siis istutan paar toataime ringi. Orhideelapsukesed kosuvad kenasti ja ümberistutamise käigus pole ükski neist kehva enesetundemärke avaldanud. Kastnud veel pole, kuid pritsinud iga päev. Õied on kenasti alles ja pungad hakkavad puhkemisasendit saavutama.

Tundub, et vajutasin viimasel hetkel pidurit. Puhkamine on organismile ja mõttetegevusele väga oluline. See viimaste aurude peal toimetamine ei anna ka kvaliteetseid tulemusi. Vana tõde eksole, kuid Inimene on kohati päris masohhist. Ikka mõtleb, et natuke veel ja siis....

Mis eestlastel on selle enda vigasekstöötamisega? See on mõte, mille üle palju juurelnud olen. Kogu aeg peab mingis rattas vuhisema nii, et sädemed taga.  Kui tööd ei raba, siis peab kuskil tervist murdma või maale talgutele tõttama, sest kuidas niisama ikka olla. Tulevad veel viimati lollid mõtted pähe. Kui organism pidevas kurnatuse piiril on, siis tuntakse end millegi väärilisena. No tõesti, see ei taga pikemas perspektiivis tervena elatud elu. Seda ei vaimses ega füüsilises mõttes.

Enesepiitsutamine on ilmselt kristliku religiooni pärand, mida usinasti viljeletakse ka tänastes oludes. Selle patuse pärandi väljarookimine kestab ikka inimpõlvi. Usk on Inimesele eluliselt vajalik. Häda saabub siis, kui usust religioon saab ning see võimu vankri ette rakendatakse. Seda on ajalugu korduvalt tõestanud. Vana tõde on ka see, et ateistid on ka usklikud, st usuvad seda, et ei usu.

Põlvkondadevahelise mustri murdmine ei ole kerge. Asendustegevused ei anna tulemusi. Lhtsalt olud saavad uued nimetused, kuid sisu jääb samaks. Endaga on üldse keeruline hästi läbi saada. Kui lapsepõlves sissejuurutatud mustreid harutama hakata, siis leiad end ikka korduvalt kuristiku servalt ja  mõtled, et milleks kogu seda jama vaja on, kuid teisiti ka ei saa, kui juba alustanud oled. Ja nii see läheb. Lõim lõime kaupa vaatled, seod lahti ja siis põimid uuesti ja nii lõputult, sest ühe koha lahtiharutamine tähendab kohe järgmise Gordioni sõlme leidmist.

Ja nii need mõtterongid vaikselt vuramist on alustanud. See on ilmselge märk sellest, et olen akude laadimisega peagi ühel pool ja võin jätkata sealt, kus pooleli jäin. Vahel on tore argirutiinist välja astuda ja olusid eemalt vaadelda ning tunda Aja kulgu...



reede, 21. juuli 2017

Suuremat mittemidagi, ehk suvine letargia

Mind on tabanud totaalne letargia. Hangumine kõiges, lisaks mittemillegi mittetahtmine. Täieline nullpunkt. Võtsin minipuhkuse. Otsustasin, et teen neli päeva suuremal hulgal mittemidagi ja siis vaatab, kas saab parem. Nädala alguses peale elamise õhulisemaks ja kolavabamaks muutmist saabus esmalt väsimuselaine ning edasi vajus kõik letargiasse.

Naljakas on, et pole mitte negatiivne olemine, vaid puhtal kujul tahtmatus midagi teha. Eile lugesin terve päeva vaheldumisi magamisega. Erinevus hülgepäevadest seisnes selles, et mingeid emotsioone polnud. Ilmselt on tegemist organismi vajadusega puhkuse järele. Korra plaanisin olla sotsiaalne, kuid sellises olemises pole minust suuremat kaaslast. Järelikult lesin lugedes edasi. Idee järgi peaks ühel hetkel puhanud olemine endast märku andma. Jalutamise võiks ette võtta, kuid pole väga kindel, kas sedagi tahan.

Olen eelnevalt ka tundnud olemist, et olen vastutusest ja kohustustest üdini tüdinenud. Tunne on, et istun lihtsalt maha ja las läheb nagu läheb. Teisalt rööbastelt mahajooksnud rongi on oluliselt raskem liikuma saada, kui  lihtsalt peatunud veeremit. Nii et targem on võtta väike hingetõmbepaus ja siis jätkata sealt, kus pooleli jäi. Pealegi on selle veeremi kokkupanemine ja teele lähetamine hulga ressursse võtnud ja poolel teel asjade kraavilaskmine ei ole mõttekas tegevus. Pealegi on lubadusi jagatud ja seega tuleb neid ka pidada.

Lugesin elu õnnelikuks tegevaid kirjutisi, kus autorid räägivad oma kogemustest helgesse olevikku jõudmise kohta. Mitte üks neist ei peatunud või ei rõhutanud seda, et tegemist on ressursimahuka ja järjekindla ning pikaaegse tegevusega. Mitte midagi poe võimalik saavutada maasistudes ja oodates, et üksteinehomme muutub kõik helgeks. Emake Saatus EI TEE koduvisiite. Kummaline, et ei valgustata protsessi, vaid saavutatud tulemust. Lugejal pole õrna aimugi, mida on vaja selleks, et sinna helesinisesse laguuni jõuda.

Maailm on muutumas pinnapealseks. Kõik, mis on silmale meeldiv, särav pilkupüüdev, sellest kirjutatakse, joonistatakse ja kuulatakse. Kõik, mis sellest väljapoole jääb, sellest libisetakse üle. Isegi sõnakasutused on muutunud. Ei ole hea toon kasutada olukordade, olemuste ja asjade kohta harjumuspäraseid sõnu, vaid need on asendunud leebemate väljendustega. Puudega inimesed on erivajadustega. Samas kirjutab meedia, et iga indiviid on eriline. Kas siis kõik inimesed ongi erivajadustega? Kasvatamatute jõnglaste kohta öeldakse, et nad on kasvuraskustega. Tegelikult õige ju ka, kui vanemad oma järeltuleva põlvega ei tegele, siis ongi kasvamine raske.

Eks ma kajastan oma empiirilist kogemus kolme päeva pärast, kas mittemidagi tegemine viib siis helgesse olevikku või ikka peab ise midagi selleks tegema, et olemine jälle tegus ja teotahteline saaks ning emotsioonitus olemises mõni värvilalik olemas oleks.



Hakkab looma...

Kui ma kalapäeva laupäeval sädemeid pildudes otsustasin aja maha võtta helgema tuleviku nimel ja järgneval kalapäeval nentisin, et emotsi...