laupäev, 16. september 2017

Varjudemaa sügisene hingus

foto: Helen Beaumont
Sügis on täies hiilguses koha sisse võtnud. Asine ja tegus arginädal on selleks korraks läbi saanud. Tegelikult teen sedakorda tööd ka nädalavahetusel, kuid see omas tempos. Uuringutulemused saabusid ootamatult vara. Eelmisel reedel käisin sisemist ilu pildi peale salvestamas.

Arvestasin, et kümnendal tööpäeval võtab arst ühendust nagu viimased paar korda on olnud, kuid minu suureks üllatuseks helistas ta eile. Hea oli, et ma sel ajal kuskil levivaikuses ei olnud. See oleks mind närima jäänud, kui reede õhtul avastad, et arst on helistanud, kuid ennem esmaspäeva pole võimalust teada saada, mida tal öelda oli.

Järjekordne lahing on päädinud minu võiduga. Sisemine ilu läheb aina kaunimaks, st endiselt pole ühtegi lüütilist (st elavat) kollet ja olemasolevad sklerootistuvad kolded jätkevad luustumist. Tõeline rõõmusõnum. Vereanalüüsid, tõsi küll, näitavad kasvajamarkeri tõusu. Teen ülejärgmisel nädalal korduvad analüüsid ja kui kahanemist pole, siis alustan järjekordse hormoonraviga. Aga võrreldes keemiaraviga on need nagu vitamiinid. Oluliselt organismisõbralikud.

On alles suhtumine, mis? Kuid nii on. Hormoonravi hoiab mu organismi piisaval ahermaa tasemel, et ükski ebasoovitav külaline minu sees endale pesa punuma ei hakka. Jätkub ka luude täitmine, et tugevdada selgroogu, mis taastumises on. Kogu ülejäänud elurütm jääb samaks, st liikumine, toitumine ja töötegemise koormus.

Endiselt unustan ma vahel ära, et mul on füüsilised piirid, sh ei ole mu energiavarud piirideta. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma jaksan. Rohkem siis võrreldes eelmise ja selle aasta algusega. Ma enam ammu ei võrdle oma võimekust (seda nii füüsilise kui vaimse võimekuse tasandil) sellega, mis oli kuus aastat tagasi ennem selle diagnoosi ja ravi algust. Siis ma masendusest üle ei saakski. 

Ja ikkagi olen ma megatubli. Pea liikumatust inimesest on saanud täiesti isetoimiv üksus. Ma ei vaja abi. See on totaalne kergendus. Mul ei ole valusid. Võin liikuda kolm-neli kilomeetrit ennem, kui puhkust vajan ja seda täiesti talutavas tempos. Joosta ei tohi endiselt. Jaksan tõsta ja kanda  (ning see pole eluohtlik) kümmet kilo ning ei kurvasta, et täiskruus on tõstmisel maakera raskune. 

Kahjustada saanud vasaku käe närvid, mis paar nädalat end tunda on andnud, hakkavad ka paremaks minema, kuid endiselt tahavad nad sooja ning ka rohu tarvitamist. See on kogu selle  muu kupatuse juures köki-möki. Pole ju suur mure end kõrvuni pleedi sisse keerata koos soojaveekotiga ja las see käsitöö tegemine ootab rahulikult.

Pool septembrit on ajalooks saanud. Raadios reklaamitakse juba peatseltsaabuvaid jõule, kuid organism tahab veel päikest ja õuesoojust, mis sedakorda väheseks jäi. Suvi jäi mõneks järgmiseks aastaks, sest kui meenutada, siis läks pikk ja külm kevad sujuvalt üle varajaseks sügiseks.


 Järgmine sisemise ilu uuring tuleb detsembris. Sinnamaani olen vaba oma plaane tegema. 

Midagi head ja helget Teie päeva!

neljapäev, 7. september 2017

Sajune kalapäev ja ID-kaardi kiibi turvariski paanika meedias

Klikimagnetist postitused on vahelduseks otsa saanud. Jätkub tavapärane rutiin. Olen tööpäeva jooksul tegelenud suhtlemise ja mõtete sõnadesse vormistamisega ning jäin tooli istuma ning kaugusesse vahtima. Sõrmed liikusid omatahtsi ja kui silm fokusseeris ekraanil olevat teksti, siis leidsin end oma blogist.  Tagumine aeg blogist tiba eemal hoida, et välistada harjumuse kujunemist. Teen pausi-eelse postituse ja jätan blogi mõneks päevaks oma elu elama.

Järgmisel nädalal alustan loengutega. See on järgmine samm tempo tihedamaks muutmisel. Vaja kriitilise pilguga ennem alustamist elamisele pilk peale visata, mida ette ära teha saab, et välistaks tegemata asjade kuhjumist lähimaks paariks nädalaks.  

Üle-eile hakkas meedias trall ja tagaajamine ID-kaardi kiibi turvariski teemal. Kuna valimised on lähedal, siis igaüks, kes tunneb end pisutki õigustatuna sõna võtma, seda ka teinud on. Vähem ja rohkem avalikud tegelased. Paanikaosakonna käivitamine toimub täiel rindel. Tulemuseks on inimesed segaduses.

Meedia on täis jaburaid ja selgelt manipuleerimistunnustega sõnavõtte. Ma ei kavatsegi neid siin lingina esitada. Tähelepanu alt on teenimatult välja jäänud pädevate ja asjaomaste isikute sõnumid. Mulle meeldib RIA endise pealiku sõnavõtt Postimehes ja PPA poolt Tarbija24-jas kokkuvõtlik artikkel korduma kippuvate küsimustega.

Küsimused viimati nimetatud artiklis annavad aimu, kuidas inimestele hunniku demagoogiliste uudisnuppude avaldamine mõjunud on. Lisaks eelnevale näitab täitevvõimu PR-i oskusi meedia käitlemisel ka üle kahekordne mobiil-ID-de väljastamine. Nii palju siis kriisikommunikatsiooniplaanidest ja õppustest, mida kilomeetrite kaupa valitsusasutustes koostatakse.

Inimesteni ei suudeta tuua ja veenvalt esitada selget, usaldusväärset ning arusaadavat sõnumit. Küll aga püüab igaüks liikvele läinud meedialaviinis endale sobivat surfilauda leida, et saada see nn 2 minutit kuulsust.

Säilitagem palun terve talupojamõistus!



teisipäev, 5. september 2017

Veidi ulmekirjandust, ehk Perekooli foorum ja sellega kaasnevaid mõtteid

Olen vähe tõbine ja sestap on töötegemine tiba häiritud. Vajan pause ja lugesin Pegasuse naasmise ootusel blogisid. Olen Perekooli foorumist ka ennem lugusid kuulnud ja paaril korral külastanud. Uudishimu tappis kassi, ammuks siis nõrk inimene sellele suurt vastupanu osutab. Seadsin näpud valmis ja sisenesin Perekooli foorumisse.

Teema, mille foorumist leidsin ja mis mind edasi lugema ajendas oli: Kas kõikide blogijate elu ongi täiesti perfektne ja ilus? Uudishimu läks suuremaks. Jutt nagu Perekooli jutt ikka, kuni jõudsin postitusteni, kus kirjutati, et “viimase poole aasta jooksul, keda jälgisin, ära surnud, mõni leseks jäänud ja paar tükki sõdivad vähiga. Muidu on nende elu ilus kui päikesetõus Havail. Neil  pole blogid kahtlemata mingid rahateenimisallikad ka muidugi”.

Edasi uudistati, et milliste blogidega võiks tegemist olla. Järgnes loetelu, mille hulgast leidsin ka enda oma.

Jäin mõtlema...eee..... ilus elu? Samas eks ole ilust igal oma arusaam. Ega vanarahvas asjata öelnud pole, et ilu on vaataja silmades. Järgmine mõte tekkis, et kas äkki nende sõnade kirjapanija tahab ka sellises ilus elada? Ehk on masohhism kasvavas trendis ja inimesed tahavad trendikad olla? Ei  jõudnud ennast rahuldava vastuseni.

Olen sageli murdnud pead, et miks erinevad reality show’d nii populaarsed on? Ilmselt on bloginduse ja perekooli foorumiga sama fenomen: tahaks teada, mis sisekosmostes toimub? Uudishimu ju. Kogemuse mõttes ju ka, et ehk õnnestub vältida vigu või leida olukorrale hea lahendus...

Kõik õige. Kogemusi, mõtteid ja arvamusi jagada on hea ja vajalik. Kahtlaseks läheb olemine siis, kui kõrvalseisjad hakkavad omavahel teemat edasi arendama, kuid ei küsi algallikalt teavet. Ehk siis, kui küsimused tõusetuma hakkavad, siis püütakse neile omavahel vastus leida, mitte ei pöörduta selle inimese poole, kelle tegevuste või olude kohta küsimused tekkinud on. Ja sealt need pärlid tulevad. Mida isiklikumalt ehk hingelähedasemalt teema kõnetab, seda emotsionaalsem on arutelu: lapsed, lemmikloomad, pereelu, toimetulek jne.

Eeldan, et see inimene, kes võrdles lesestunud või vähiga võitlevate inimeste elu päikesetõusuga Havail, mõtles selle ilu tähendust iroonilises võtmes.  

Võrgupäeviku pidamine ei tähenda ju ometi seda, et kogu argipäev tuleb minutilise täpsusega ära kirjeldada. Samas, kui küsimused tekivad, siis saab neid ju alati esitada, st et mida või kuidas, ja kui on kommentaaride esitamise võimalus jäetud, siis saab ka seda võimalust kasutada.

Ehk ootavad lugejad rohkem verd, higi ja pisaraid kirjeldavaid postitusi? Miskipärast ei usu. Oodatakse ikka neid kirjutisi, mis kirjeldavad kordaminekuid, häid leide, ideid, mis aitavad midagi paremaks saada, edasi minna... või olen ma millestki valesti aru saanud?


Varjudemaa sügisene hingus

foto: Helen Beaumont Sügis on täies hiilguses koha sisse võtnud. Asine ja tegus arginädal on selleks korraks läbi saanud. Tegelikult te...