reede, 24. märts 2017

Tehke mu Elu ilusaks...

click okey...
See nädal on huvitav olnud. Palju erinevaid inimesi ja infot, seda siis nii minevikust kui ka tulevikust. Ei-ei, mitte mingeid unenäolisi nägemusi, vaid ideid, mis tulevikutegemisi puudutavad. Homses elamisel on ka omad rõõmud. Eriti, kui see homme kätte jõuab ja visioonis olnud info materialiseerub.

Mõttepilved uhavad ringi nagu oleks neil kiire kuhugile. Võtsin korraks aja maha, sest töösse süvenemisel pole mõtet, peagi tuleb välja minna. Ma olen isegi ajast ees, sest võin juba praegusega oma arginädala lukku lüüa.

Mõistlikus rütmis elamine pakub palju rohkem, kui vormelirajal kimamine, adrenaliin veres tukslemas või siis peab rütm vahelduma, et vaim nn värske püsiks. Igatahes on 4-6 tunnised tööpäevad, mis puhkepausidega vahelduvad, kokkuvõttes palju produktiivsemad, kui 12-tunnised. Teisalt sõltub kõik ka tegemistest. No nii üldjuhul, vähemalt on.

Lugesin blogisid ja erinevatest postitustest kõlab läbi mõte, et kuidas inimesed oma vajadusi ja soove ei suuda tajuda  ja veel vähem neid realiseerida. Vähe sellest, nad püüdlikult kohanduvad kellegi teise soovide järele lootes, et siis saabub õnn õuele. Teadvustumine on juba algus. Sealt edasi on valikute koht. Kas selle teadmisega võetakse midagi ette või mitte.

Lapsepõlvest saame palju kaasa, kuid see ei määra kogu edasist olemist. Mingil hetkel tekib ju teadmine, et miskit on nihkes. Vaikute küsimus, kas selle murdepunkti juures jääda istuma ja tõdeda, et nii ongi, et vanemad, lasteaed ja kool vms keeras kõik peapeale ja nüüd ma elu lõpuni olengi õnnetu ning kogu elu sõidab mööda või teha midagi, et olukord enda jaoks paremaks saaks.

Vastused endale esitatud küsimustele on enda sees ja mitte keegi kuskilt väljast ei tule elu värvilisemaks tegema. Ja ilma sisemiste muutmisteta ei muutu ka välises maailmas midagi.  Igal asjal on oma hind. Küsimus on selles, kas ollakse seda hinda nõus maksma või mitte. Lugesin alles hiljuti, et inimestele meeldib lugeda/näha/vaadata lõpptulemust, kuid selle teekonna hinnast üldjuhul midagi teada ei soovita. Eksole.

Kellele ikka meeldib kulissidetaguseid verd, higi, pisaraid, kukkumisi või enesehaletsushoogusid või konflikte näha. Kuid ilma arenguta olemine paremaks ei saa. Mugavustsoonist väljaastumine ongi valus. Iga muutus on valus või ebameeldiv. See on uus ja tundmatu. Peabki olema. Enda seest ebameeldivate kohtade ülesotsimine ja nende laiali harutamine ja uuel moel kokkupanemine ei saagi olla valges siidkinnastes esietendusel olemine.

Tahaks tulemust...nüüd ja kohe...ja tore oleks, kui keegi teine selle kõik kandikul kohale tooks ja siis saaks näpuga näidata, et tegelikult ei sobi see ja too teine seal ei ole ka päris selline nagu uneletud sai. No tõesti. Kuskohast on juurdunud sisse teadmine, et inimene ei vastuta enda eest ise, vaid seda teevad kõik teised.

Eriti magus tundub olevat viimasel ajal teiste juures veapunktide otsimine, et oleks tore näpuga näidata, et näe, SINA tegid ja minul on nüüd paha. Kui ürgaja inimesed oleks mammuteid süüdistanud, et nad paigal ei seisa, kui neid parajasti nahastada on vaja, siis oleks inimkond välja surnud.

Kui seda metsa ees ei oleks...







kolmapäev, 22. märts 2017

Tee tulevikku...järjekordne mõtteaines

tee homsesse
Leidsin end kesknädalast. Teagi, kas jälle või juba. Planeeritud ajurünnakute ja kirjutamise (nn loominguline aeg) nädalast ei ole sedakorda asja saanud. Jah, olen nii aju rünnanud ja kirjutanud ka, kuid kõik selle nädala päevad murrab pooleks kohustuslik haiglakülastamise aeg kindlal kellaajal. See on väga tüütu. Just oled keskendunud ja saanud mõtted jooksma ning tuleb end kokku pakkima hakata.

Hea, et ma mõned aastad tagasi piisavalt tark olin ja uue elamise soetasin haiglast jalutuskäigu kaugele. Asukoht oli elamise otsimisel väga oluline. Mõtlesin juba tookord, et ega see asi niisama lihtsalt ei lõpe ja kõik elamiseks vajalik peab asuma jalutuskäigu kaugusel. Täna mõtlen, et peaks ühe vahetuse veel tegema ja väiksema korteri ostma. Puhtalt ratsionaalsuse pärast. Siis saaksid viimased lapsed ka pesast minema ning harjutada iseseisvat elu.  Ja mina saaksin keskenduda täielikult endale.

Viimane nädal on mind aina rohkem pannud mõtlema, et kui vähe inimesed oma vajadustele aega pühendavad. Kõik muu tuleb ennem. Avastasin end täiesti jaburast olukorrast, kui kiiritusravi järgnevaid aegu esmaspäeval kokku leppisin: nimelt selgitasin põhjalikult, kuidas mu nädal on planeeritud kohtumisi täis ja ma ei saa ju neid aegu niisama ringi tõsta ja neil pole ju vahet, kui ma igal päeval erineval ajal tulen (nendega kokkulepitult), et kuidas nad paindlikud ei või olla. Totaalne idioot.

Mis on inimese elus kõige olulisem? Tervis, seda enam minusuguses seisundis oleva inimese puhul. Aga ei ,nagu tõrges muul ajab oma joru. See valgustuslik hetk saabus, kui töötaja jahmunud nägu nägin, et mis mõttes te lähete siit otse edasi tööd tegema. Panin suu kiiresti kinni ja kraapisin oma välismälu kotipõhjast välja ning otsisin ohates kõige sobivama aja ning kriipsutasin kõik kokkulepitud teised kohtumised maha. Terve ülejäänud esmaspäeva tegelesin logistika ümberkorraldamisega ja kirusin Emakest Saatust, kes seda Ema Linda mängimist ei lõpeta ja muudkui puistab neid põllukive sealt põllest mulle teepeale, mis Toompea mäe ladumisest üle jäid.

Järgmine mõtteaines saabus esmaspäeva õhtul. Peale haiglast kojujõudmist ja logistikakorraldamist mõtlesin tubli olla ning pool tundi pikali olla. Tulemuseks ärkasin pea kolm tundi hiljem. Siis unustasin end tööd tegema ja sujuvalt oli kell üheksa saanud. Leidsin end mõtlemast, et lapsed on söömata.

Selles lauses oli kaks vale kohta: üks selles, et esimene mõte oli lapsed, kes EI ole enam lapsed, vaid täiesti iseseisvad inimesed ja paljud selles vanuses juba kas lapsevanemad või elavad täiesti iseseisvat elu ning teine see, et ma ei mõelnud, et mina olen söömata. Mul on kohustus selle kiirituse kõrvale krõbistada kaks korda päevas tablette lisaks. Tõeline lammas.

Mis tähendab seda, et ma pean endast välja harutama selle väikeste laste ema mõtlemise. Sotsiaalse abituse nn oma käega juurutamine on kuritegu oma laste vastu. Kõige ratsionaalsem on tekitada keskkond, kus midagi sellist pähe tulla ei saakski, so korter, kus ma elangi ainult üksi. Sisemusse tekkis elevus. Peale pea 30 aastat saab täiesti üksi elada. Seda etappi pole minu elus kunagi olnud, kus ma oleks täiesti üksi kodus elanud.

Elasin emaga seni, kuni abikaasaga koos elama hakkasime ja kolisin emakodust nn meie uude kodusse. Tõsi, ema oli iga kvartal vähemalt kaks nädalat haiglas meie viimastel kooseluaastatel, kuid me olime ikkagi koos. Ja nii ma polegi kunagi üksi elanud täiesti omaette ja saanud arvestada vaid oma vajadustega.


Uued mõtted, mida mõelda, sest ma tahan veenduda, et ka kaksikud oma eludega iseseisvalt toime tulevad. Oma silm on ikkagi kuningas ja ma olen moraalse toena olemas. Kui see rada ka neil sissetallatud saab, siis on minu töö lapsevanemana tehniliselt tehtud, ükskõik kui hästi või halvasti ma sellega toime olen tulnud. Palju uusi mõtteid on vaja sirgeks ja selgeks mõelda, sest see on kõige mõistlikum lahendus antud olukorras.

pühapäev, 19. märts 2017

Millest koosneb nädal, ehk aja planeerimine

otsused...otsused
Pühapäevahommikutes on jumalik mõõde, mis seisneb eelkõige sisemises tüünuses. Sõnastada keeruline. See helgus on tabamatu. Aegade jooksul olen enda jaoks avastanud, et igal nädalapäeval on oma rütm ja vibratsioon.

Minu jaoks kõige ebameeldivamad päevad on esmaspäevad. Siinkohal vastab ütlus, sinine esmaspäev, väga hästi. Ongi vaimne pohmakas. Argirütmiga kohanemine ja kogu nädalale korraga otsavaatmine ja kavandatud ajakava ning logistika ülekontrollimine....brrr. Oma mullist väljatulemine ja maailmaga kohtumine on tõeliselt kainestav. Lausa füüsiliselt tajutav, kuidas jalad maapinnaga kindla kontakti saavad.

Teisipäevad on tihedad töötegemise päevad. Kõik sujub ja on plaanipärane. Ei mingeid suuri üllatusi. Kavandatud rutiin. Mõnus. Päeva lõppedes on alati rahulolu. Kolmapäevad mööduvad suures osas samamoodi, kuid erisuseks on nädala tegevusplaani vahehindamine ja ajakavade korrigeerimine. Erisus teisipäevaga seisneb veel selles, et õhtul saabub teadmine nädala selgroo murdmisest ja mõte, et veidi veel ning reede ongi kohal.

Kalapäevad, ehk neljapäevad meenutavad teisipäevi. Erisus on tööpäeva lõppedes, kus tiksuma hakkab teadmine, et homme veel ja siis on Oma Aeg. Reede  on otste kokkutõmbamine ning järgmise nädala kavandamine. Kõige kiiremad ja energeetiliselt väsitavamad argipäevad ongi esmaspäevad ja reeded. Siis on erinevad tegevused, mõttemustrid ja palju inimestega suhtlemist.

Reedeõhtud on sama erilised nagu pühapäevahommikud. Reede õhtuti on kogu vaba aeg alles ees ja tunnen, kuidas maailm peatub ja ma teise dimensiooni astun. Pingelangus on samamoodi füüsiliselt tajutav, kui esmaspäeviti kontakt reaalse maailmaga.

Laupäevad on majapidamispäevad. Kunagi üks tuttav irvitades ütles, et töölkäiva naise vaba päev tähendab seda, et ta ei tee rohkem, kui: koristab; triigib, parandab ja peseb pesu; käib poes; teeb süüa, peseb nõusid ja kui aed on, siis müttab seal. Tõesti-tõesti. Tõeline puhkepäev, kas pole? Igatahes jõuab õhtu kiiremini kätte kui mõeldud tegusid tehtud saab. Laupäeva jääb ka eraelu sotsiaalse suhtlemise osa, st külaskäigud või külalised või muud kultuuriampsud (teater, muusika, kino jms).

Ja siis tuleb pühapäev hingamispäevana, kus minupärast võib maailm teha mida iganes ja mina ei tee absoluutselt mitte midagi asjalikku. St teen kõike seda, mida tahan teha ja jätan kõik selle tegemata, mida teha ei taha. Vahel jalutan, loen, teen käsitööd, vaatan telekat, magan, kuulan muusikat jne. Oluline, et ükskõik mida teen või ei tee, on just see, mis tol ajahetkel enda jaoks sobiv on.  Lapsed väiksemad olid, siis ei olnud terve pühapäev muidugi minu käsutuses, kuid mingi osa sellest kindlasti. Siis ma tavapäraselt kas lugesin või magasin või nikerdasin aias.

Paljud mu tuttavad on öelnud, et niipidi on igav elada, kui kõik päevad planeeritud on. Oleme arutlenud selle üle aastate jooksul palju. Kellele mida. Oluline on, et igaüks enda jaoks sobiva elukorralduse ja rütmi ära tunneb. Hoiab palju närvirakke kokku ja tulemus on efektiivsem ning vähem ressursimahukam. Ja mis peaasi, enda jaoks jääb aega. Täna ma arvan, et just see oskus leida enda jaoks aega selles tempos on säilitanud minus soovi mõista inimesi, uudishimu, positiivsuse ja pole ära kuivatanud huumorisoolikat ning minust pole kibestunud vavainimest saanud. Nii et see apteekri lause Tootsile, et ära ela oma elu ise keeruliseks, on tegelikult vägagi asjakohane.

Head äratundmisrõõmu!