kolmapäev, 26. aprill 2017

Palju toredaid mõtteid

Sattus olema võimalus eile ja täna väheke laiselda ning lugesin palju huvitavaid blogipostitusi. Mõte hakkas kohe kitsehüppeid tegema ja tulemus on allpool loetav. Panin kirja järjest pähetulnud laused ja sidusast ning argumenteeritud tektstist on asi kaugel, kuid meeleolu tekitamiseks või mõtteaineks piisavalt. 
Mina ja Maailm!

Marca, Ritsik , Tilda ja  Manjana arutlesid inimese erinavetest käitmumistest, mõjudest ja reaktsioonidest. Palju mõtteainest, et miks me teeme midagi just nii nagu teeme ja siis millised on need tulemused, mis neile järgnevad. Põnev ju. Praktika pidi olema tõe kriteerium.

Olete kunagi teadlikult testinud, kuidas Teie erinevad käitumised või väljendamised Teieni tagasi jõuavad? Mina olen. Aastaid. Alguses oli emotsionaalne  ja huvitav, mingil ajal moodustusid sellest sobivad käitumismustrid mingite tulemuste saavutamiseks (hetkel pole oluline, kas tegemist oli sisemiste või välimiste tulemuste saavutamisega). Seda nimetatakse ka manipulatsiooniks. See, et piir on õhuke hea ja paha vahel, on selge, kuid see on mõne teise arutluse teema. Pealegi nn positiivset demagoogia omandamiseks on lausa koolitused olemas.

Me anname maailmale endast selle pildi, mida sobivaks peame. Eesmärk on saavutada enda jaoks sobiv tulemus. Kas me seda teeme teadlikult või alateadlikult, vahet pole. Inimene annab ise signaali ja lähtudes sellest tuleb ka tulemus. Põhjus-tagajärg seos, ehk parafraseerides tuttavat: igale aktsioonile järgneb reaktsioon.

Nii, et milliseid signaale me maailma saadame, sõltub sellest, mida vaja on. Siinkohal muutub oluliseks küsimus, kas see on meie teadlik või teadvustamata tegevus. Teadlikul käitumisel on kergem nn tagasiside, ehk reaktsiooniga tegeleda. Toimib loogika: mhhhh, mulle ei meeldi see tulemus, muudame omapoolset käitumist ja vaatame uuesti.

See on fragment. Selleks, et kogu seltskond toimiks, on vaja selgitustööd, ehk siis tervik peaks olema teadlik toimivatest reeglitest stiilis, et kui sina teed seda, siis mulle tundub nii ja tulemuseks on titaanide sõda, kus sõnu ei pruugi valida.

Teoorias ilus, praktilises elus üldjuhul mitte väga toimiv, eriti kui elatud aastaid on vähem. Enesedistsipliin on kõige alus ja see on kõige vaevalisem tegevus läbi elu. Ja ärge tulge rääkima, et ennast pole vaja distsiplineerida, et tulebki elada nii nagu parasjagu tuju ja tahtmine on.  

Samas pole ma kunagi aru saanud, miks peaks sootsium kohanduma ühe türanni järele pelgalt sellepärast, et tal on kõvem hääl, parem sõnakasutusoskus või suurem kannatus jonnimisel. Ühisel eksisteerimisel on teatud reeglid ja üks neist on see, et tuleb leida kompromiss, mis arvestab võimalikult kõikide osapoolte vajadusi ja soove. Kui inimene leiab, et tal on õigus dikteerida hulgale enda jaoks sobivaid toimismudeleid, siis minusugune lihtsalt astub ära peale seda, kui ta on selgitanud, milles nn error seisneb. Meelelahutuse eest peab maksma ja selleks on teater, muusika, kino või internet. Selleks ei saa olla perekond, sõbrad, tuttavad, kolleegid.

Kõige tüütum ja enerigamahukam selle tulemuse saavutamise juures ongi see nn läbirääkimiseprotsess. Kuid see on vajalik enda jaoks. St kui on selgitatud, mis juhtub siis, kui tehakse või öeldakse nii või naa ning kui kokkulepped on tehtud ja praktikas toimub miskit muud, siis lähebki käiku see, mis eelnevalt kokkulepitud sai. Otsene seos teo ja tagajärje vahel. 

Olen loomult üks laisemaid siinpoolpeipsit ja pean eelnevat selgitamist tõeliseks ressursside kokkuhoidmiseks ning pärastist pikka, emotsionaalset ja energeetiliselt mahukat põhjendamist, et mina tegin sellepärast nii, et sina naa ei teinud, täielikuks ajaraiskamiseks. Teod on tehtud. Pärast lahingut rusikatega ei vehita, saab vaid mõelda mis oli järgnenud tegrvuse ajendiks ja promootoriks.

Kui on ikkagi teada, et aine hapnikuga kokku puutudes plahvatab, siis tuleb see aine hapnikust eemal hoida, mitte pärast arutleda selle üle, kes purgi kaane lahti keeras või kinni unustas keeramata ning kas ta oli nähtavas kohas või mitte. Ühesõnaga paar sammu ettemõtlemist tasub ajavõtmist.

teisipäev, 25. aprill 2017

I feel good...

I feel good...
Maikuu lehvitab tervituseks uksevahelt. Nädalad mööduvad nagu rongivagunid ülesõidu juures vaba läbipääsu oodates. Kohati on orienteeruja tunne sees: kontrollpunkti läbides on pilk juba järgmise juures. Silm haarab tervikut, määratleb trajektoori ja siis ülejäänud kaob, jääb vaid see suund, mis sinna järgmise kontrollpunkti juurde viib. Samas on kõik nii põnev ja hulgim positiivseid elamusi ning emotsioone, et pole eestlasele omaselt ka millegi üle hädaldada. Pealegi omad valikud.

Olen kevade-ootamise lainel, kuid kalendrisse vaadates tundub, et tuleks end ümberhäälestada hoopis suve-ootuse lainele. Õue minnes on õhk mõnusalt kevadet täis. Tõsi, vahel sajab seal ülalt maapoole tundmatu päritoluga ollust, mis kevadele väga kohane pole, kuid need lõhnad ja päike on tõeline energialaks olemisele.  

Kuidas mul läheb? Ainult hästi. Eelmisel sügisel kavandatud teed ja rajad hakkavad moodustama võrgustikku ja liiklemiseks valmis saama. Elu peapeale pööramine ja kogu elukorralduse ringimängimine ongi ajamahukas ja ka pingeline. Selle-eest on esimesed tulemused alati magusad.

Iga sellise  magusa tulemushetke nautides mõtisklen selle üle, kui oluline on tegeleda sellega, mis huvi ja rõõmu pakub ning milles hea ollakse. Ma poleks suutnud seda kõike teha, kui oleksin pidanud valima midagi, mis on vastumeelne või ei anna peale kohustuste täitmise ja sissetuleku miskit.  Alati läheb meel nukraks, kui kuulen kedagi rääkimas, et tegevused või töö ei paku midagi ja seda peab tegema, sest elamiseks on vaja sissetulekut. Niipidi on ikka väga kurb elada.

Üle-eelmise nädalavahetuse aegu saabunud sisemine rahu kestab. Sees on tunne nagu paitaks hilissuve päikesepaiste nisupõldu, selline voogav rahulolu. Aeg-ajalt ümisen: I feel good....tararaaraaarammm. Seega on tagumine aeg organismi igast viimasest kui rakumembraanist seda olemist läbi lasta ja akud ääretasa täislaadida, et jaksaks olla ja edasi minna, sest miski siin ilmas pole igavene ja kõik on pidevas muutumises.

Helget Kevadet!



pühapäev, 16. aprill 2017

Mõõtmisest ja mõõdetavusest

palju vaja on?
Mõtted müravad omatahtsi ja leidsin end arutlemast selle üle, kui suur ja mis põhjusel on vaja arusaadavaid ühikuid ja ennast nn mingile skaalale asetamist või mustrisse paigutamist. Jätaks ära kogu teooria ja arutleks puhtalt subjektiivsest sisetundest lähtuvalt. Ajendiks said viimase aja terviseedendajate postituste paljusus ja nn viimaseks tilgaks osutus VNN postituses olev kommentaar inimestest, kes naudisklevad nn omas mahlas ulpimist. Siis hakkas peas kummitama.

Päris algus ilmselt pärineb ajaveebide pidamise eesmärgi üle arutlemisest, mis on mind saatnud peagi terve aasta, st oma ajaveebi loomisest saati. Kindlasti on tänases maailmas üheks populaarsemaks teemaks oma tervise eest hoolitsemine. Esimese maailma probleemid. Vorm, ehk visuaal on mantra, mida korrutatakse igas meediakanalis. Kuid mõõdetavusest ja mõõtmisest. Suurem/väiksem, pikem/lühem, peenem/paksem, kõrgemale/kaugemale, rohkem/vähem – see on arusaadav ja ka visuaalselt kujuteldav ning kaheldamatult arusaadavam.

Sama populaarsed on nn selgeltnägijad, eneseabiraamatud või internetiallikad,  sh ka blogid.  Ei ole mõõdetavad objektiivselt, küll aga hinnanguliselt, ehk siis subjektiivselt (nt karma, õnnelikkus, harmooni/ebakõla, imeline  teisenemine positiivsuse/paljususe/hea suunas jms).

Esimene on ühiskonna poolt heaks ja vajalikuks tunnistatud, teist seevastu peetakse nn halvaks tooniks või siis tehakse märkusi, et tundmatu päritoluga aines ning puhas rahvalt väljapetmise turunish ning eesmärgiks nn ullikesed, kes reaalset maailma ei adu või ei oska ise toime tulla. Sellest hoolimata on ülipopulaarne.

Ma ei näe selle kahe turunishi vahel erinevust. Mõlemad on tööstusharud, mille eest käivad inimesed pimesi suurtes kogustes ebamõistlikult suuri summasid välja. Erinevus seisneb ainult selles, et sihtgrupp on erinev (ja seda ka mitte alati).

Sisu mõlemal suunal on sama – pakkuda inimesele sisemist rahuldust ja teadmist, et ta on õigel teel ning teeb õiget ja vajalikku asja. Tööstusharud on laiahaardelised ja hõlmavad palju (vahendid, tarvikud, lisandid, sisustus, ehk siis kõik, mida on võimalik seostada) ning mis peamine, nad ei ole heategevuslikud, vaid kasumit tootvad.

Kõik, mis on äri, kõik on ülesehitatud mitte sihtgrupi paremale toimetulemisele või toetamisele, vaid kasumiteenimisele. Ja siin pole vahet, milline on sihtgrupp. Mõelge nende erinevate toodete oma- ja jaehindadele ning edasi ei ole keeruline. Lisaks reklaamitööstus, mis kõik selle tarbijale pähe istutab ning nn Õigeks elamiseks vältimatuks tunnistab (läbi kliinilist uuringute kindlasti ja Valgete Kitlite esitluses).

Kui nüüd turult ära keerata ja vaadelda seda valguses, et kummad nn on siis Õigemad/Paremad/Asisemad, kas need blogid, mis kirjutavad saavutustest (tegin X aja jooksul Y tegusid ja nüüd olen endisega võrreldes Z kaugusel/mõõdus/olemises või jama, et miski ei lähe nii nagu planeeritud on: sõin rohkem, saavutasin vähem vms) või need, kes kirjeldavad kogetud ühes või teises võtmes (aseta asjad siia/sinna; ehita nii/naa; kanna kaasas/küljes seda/teist nii-/naamoodi; olin/nägin/tajusin; tegin seda/teist/kolmandat ja täna on elamine parem/mõnusam/toredam või siis tunnen end nii või naa ja maailm on paha ning ma ei leia kohta vms).

Ühine nimetaja neil ju sama. Kirjutajad avaldavad oma sisedialoogi. Lihtsalt ühed on mõõdetavad ja teised mitte ning sihtgrupid sellest tulenevalt erinevad. Pole olemas Õiget/Vale või Paremat/Halvemat. On erinevad vajadused ja erinevad teed. Eesmärk on üks – tahan midagi saavutada ja teen selleks midagi, mille ise olen valinud ja eesmärgiks seadnud. Hinnangud ja sildid on alati subjektiivsed, vahel on subjektiivne ka mõõdetav, sest etalon ei  pruugi olla objektiivne.

Ja veel, oluline on nn edukuse juures kriitilise massi saavutamine, kes nn ideed edasi kannavad ja ühel hetkel saabki algsest ivast Ühiskondlik Hea Tava või Norm, mille baasilt öelda, kas on Õige/Vale, Sobiv/Sobimatu. Pöördepunkt on inimeste hulk, kes kas kiidavad heaks või heidavad kõrvale.

Loo moraal minu jaoks on  selles, et inimesed on erinevad ja neil on eneseväljendamiseks vaja erinevaid teid ja väljundeid.  Pigem on probleemikoht teadvustamisel, st mis on see, mis annaks indiviidile sisemise rahu(lduse) olemisest ja ei tekitaks maohaavu ning halba enesetunnet. SIhtgrupp on alati olemas ja kõrvalseisjad samuti.

Mõttearendused järgnevad mõni teine homme ja teisest vaatenurgast....



laupäev, 15. aprill 2017

Mõtetevaatlemisest ja sõnastamisest

ilmateenistusest
Liigutan varbaid ja vaatlen mõtteid. Teen seda paralleelselt aknast pilvede jälgimisega. Igal pilvel on oma kuju, värv, suurus....mõtetega sama lugu. Mu sees on rahu. Üle väga pika aja tunnen, et mul on lihtsalt hea ja miski ei torgi, kui täiesti lõdvestunud seisundis olla. Vaatlen....

Kaamos tegi komplimendi...Suure! Tänan veelkord! Sellised paid on väga mõnusad, kuigi päris tõele ei vasta, sest ega need postitused nii viimistletud ka pole. Kuid täius polegi eesmärk, pigem endast väljakirjutamine ja küberisse oma elu elama laskmine, et kui kellelgi on äratundmisrõõmu ja/või tekitab mõtteid, siis on juba hea.

Nüüd jäi mu pähe see kogemusnõustamise teema ketrama...vähe teises võtmes, kuid siiski. Omamoodi kogemusnõustajad on ju kõik me lähiringi kuulujaid: elukaaslased, abikaasad, lapsed, sõbrad, tuttavad, kolleegid jne, st inimesed, kellega me oma argipäeva jagame. Blogisid saab ka edukalt selle alla liigitada.

Mille üle ma olen aegade jooksul mõelnud ja ka kirjutanud, on see, et mis ajendab inimesi olukordadele hinnanguid andma ja silte jagama, mitte ära kuulama, kaasa mõtlema, peegeldama vms. Paljudes kogetud olukordades kipuvad Kuulajad kohe õpetama ja suuniseid jagama, kuidas on Õige. No jah, ühtpidi on ju ka see vajalik, kuid Aeg ja Koht on vale.

Ehk siis tekib olukord, kus nn kogemusnõustajast saab klient, keda vaja nõustada. Rollid vahetuvad ja tulemuseks see Inimene lahkub veel segasema sisetundega ning vahel ka katkisemana. Sellises etapis on inimene nagu käsn, ta ei kuula sõnu, kuid salvestab iga emotsiooni, mida tema jaoks lähedased väljendavad. Arvan, et oleme kõik seda suuremal või vähemal määral kogenud.

Kui ollakse vaimses kollapsis, siis on täiesti ükskõik, mida see inimene, kes sind kuulab, oma elus kogenud on või mitte, küll aga tajub tema jaoks oluliste inimeste emotsioone. Siis on hingaminegi nii ületamatult raske töö, et nõuab kogu tahtejõudu, et mitte vahele jätta. Ka on katkiläinud inimestega suhtlemine tõeline noateral kõndimine. Hoolimata ükskõiksusest välise keskkonna suhtes, on nende tajud ärakuulajate suhtes väga tundlikud. Piisab valest pilgust, hääletoonist, liigutusest, sõnast jne, kui viimanegi millimeeter välismaailmauksest pauguga sulgub.


Ilmselgelt ei pretendeeri ma absoluutsele Tõele, kuid need järeldused olen teinud isiklikest kogemustest, olles olnud nii Kuulaja, kui ka katkiläinud inimene. Kas ma olen kogemusnõistaja? Oh ei,  diplomit pole, kuid läbitud ameerika mäed ja töökogemused on andnud piisava hulga faktimaterjali, mille põhjal nende järeldusteni jõudnud olen. Vanaemal polnud ka kogemusnõustaja diplomit, kuid inimesi käis lähedalt ja kaugelt, keda ta ära kuulas ning endasse vaatama juhendas. Mina kasvasin selle sees.

Palju toredaid mõtteid

Sattus olema võimalus eile ja täna väheke laiselda ning lugesin palju huvitavaid blogipostitusi. Mõte hakkas kohe kitsehüppeid tegema ja tu...