Eraelu puutumatus vs avalikustamine – mina võin, aga sina ei tohi! (vol 2)

Kui palju on piisav?

Ühes varasemas postituses kirjutasin ka eraelu piiridest, digitaalsest jalajäljest ja avalikustamisest. Mõlemad postitused tekitasid lugejates mõtteid ning teemakohaseid pöördumisi. Tore! Tänud kaasamõtlemise eest.

Sellel teemal ei ole õiglane hinnata seda, kas midagi on palju või vähe või siis, et X kogus isikuandmete avalikustamine on Õige ning alla/üle selle on Vale.  Kuna eraelu piiride määratlus on konkreetse indiviidi subjektiivne hinnang, siis keegi väljaspoolt ei saagi olla õigustatud ütlema, kas need piirid on õiged või valed. Kui on huvi õigusteoreetilise käsitluse kohta inimese eraelu puutumatusest, siis kommenteeritud põhiseaduses on see täiesti olemas.

Mind on pigem pannud mõtlema selle teemaga kokkupuutes inimeste teadlikus enda ja lähedaste isikuandmete avalikustamisel, mitte avalikustatud andmete hulk. Pean sellel teemal loenguid aasta jooksul ca 500 - 800 inimesele ja olen seda teinud aastaid.  Arutelu põhjustab tavapäraselt mitte inimeste enda poolt ja enda kohta avalikustatud isikuandmete hulk või viis, vaid pigem lähedaste/tuttavate/sõprade poolt eelneva kokkuleppeta avaldatu.

Kindlasti on eraelu piiride määratlemisel oluline kultuuriline ja territoriaalne aspekt. See, mis ühe rahvuse või riigi puhul mõeldamatu ja solvav, see teise puhul on elementaarne ning normaalne. Oluline on, et ei üldistataks oma nägemust kui absoluutset tõde.

Niisiis on inimeste teadlikkus võtmeküsimuseks, et ennetada võimalike ebakohti ja vaidlusi. Teadlikkus just selles võtmes, mida ja kuidas võib teha, mitte mida ja kuidas mulle meeldib. Inimese vabadus oma andmetega toimetada on pea piiramatu, kui just mõne eriseadusega sellekohast normi pole kehtestatud.

Paar aastat tagasi avaldati Tartu Ülikooli poolt läbiviidud uurimus – Privaatsus inimõigusena ja igapäevatehnoloogiad (2014). Selle uuringu kokkuvõtest: “Uuringu tulemustest selgus, et vaid 18% inimestest hindavad oma teadmisi heaks või väga heaks selle kohta, milliseid andmeid nende kohta kogutakse. 36% hindas oma teadmisi rahuldavateks ja 43 % vähesteks või täiesti puudulikeks. Eelkõige hindavad oma teadmisi madalalt vanemaealised isikud.”

Ja veel: “Küsiti ka, millised olukorrad inimesi häirivad, milliseid situatsioone ja nende tagajärgi nad peavad ohuks. Üldistatult peeti küsimuste põhjal ohuks kogutud andmete kasutamist mitte- eesmärgipäraselt ilma isiku teadmata, kogutud info alusel inimeste isiklikesse asjadesse ja otsustusvabadusse sekkumist, identiteedivargusi ning seda, et kombineerides andmeid on võimalik inimese kohta saada teada asju, mida nad sooviksid salajas hoida. “

Ja ma lõpetan tänase postituse uuringu tsitaadiga: “Uuriti ka küsitletute üldist hoiakut andmete kogumise ja andmekaitse suhtes. Suurem osa vastanutest (53%) oli seisukohal, et see mure isikuandmete pärast on asjakohane, samas oli märkimisväärselt suur ka nende vastanute osakaal (41%), kes arvas, et mure isikuandmete kaitstuse pärast on ületähtsustatud. Nii käesolevast uuringust kui ka eelnevatest sarnastest uuringutest tuleb välja, et eestlastele on omane passiivne hoiak ja leplikkus andmete kogumise suhtes.