Ükskõiksus või hoolimatus või lihtsalt ignorantsus

kelle oma on Maailm?

Pimedad sügisõhtud on toonud blogipostitustesse musta värvi kohe laia kaarega. Lugesin täna Manjana ja Väga Väga Naine postitusi sotsiopaatidest. Tõsi, Manjana viitab küll sellele, et enamus poliitikuid ja juhte on isikuhäirega (tema väljend ja kinnitus, et see on parem kui isiksusehäire) ja VVN keskendub oma isiklikele kogemustele, kuid ühisjoon sellel sotsiopaadi-teemal.

Kui nüüd teema üle targutama hakata, siis sotsiopaadi diagnoosi paneb meedik. Samas ei ole iga inimene, kes ratsionaalselt mõtleb või kuskil juht on, kes ebameeldivaid otsuseid vastu võtab, veel sotsiopaat. Ja vaevat saab sotsiopaadiks nimetada inimest, kes endale aru annab, mida ta tahab ja kuidas seda saavutada ilma, et teistest teerulliga üle sõidaks.

Tänases elus on “käärid” väga suureks muutunud. Vastutuse- ja otsustusvõime muutub haruldasemaks ning aina rohkem tekib nn pehmeid Inimesi, kes mingil põhjusel ei võta ei vastutust ega taha ka otsustada, vaid keskenduvad vigade otsimisele ja põhjuste leidmisele, miks  midagi pole võimalik ära teha.

Meenus üks hiljutine kogemus, mis on siinkohal ehk heaks näiteks. Tavapäraselt on koosluste toimimiseks kokkulepped või siis ka normid või ettekirjutused, mille alusel mingeid asju tegema peab. Tekkis olukord, kus Üks osapool käitus oma parema äranägemise järele ja jättis tegemata asjad, mida oleks pidanud tegema. Teine osapool ei saanud seetõttu teha temale mõeldud ülesandeid. Lõpuks Kolmas osapool, vaadates seda tingel-tangelit, ei kannatanud seda palli veeretamist edas-tagasi pealt vaadata ja sekkus.

Rahulikult selgitades, et nad ei keskenduks põhjuste leidmisele, miks keegi midagi teha ei saanud või mis kellegi tegevusest tingituna lõi olukorra, kus kogu seltskond istub nn “lõhkise küna” ees, vaid Esimene võiks nüüd oma tegevused ära, et Teine ka tegudeni jõuaks ja siis oleks olukord lahendatud ja saaks edasi minna. Tulemuseks pöördusid nii Esimene kui Teine osapool Kolmanda poole ja ütlesid, et ta on konfliktne inimene.

Kogu asja õigele rajale suunamine oli väga energiamahukas ja Esimene ning Teine osapool keskendusid mitte eesmärgi saavutamisele, vaid mõlema poole juures vigade otsimisele ning tulemuseks pöördusid Kolmanda vastu, kes näitas ette veakoha ning palus kokkulepitud eesmärgile keskenduda. Kas Kolmas osapool oli siis nüüd sotsiopaat? Vaevalt.

Sellist olukorda olen pidanud lahendama korduvalt. See ei ole unikaalne. Kummastav on see, kuidas selleks “lumepalli veeretamiseks” aega ja energiat leitakse selmet, et nn Asi ära teha. Mis viib mu mõtted meeskonnatöö juurde. Koostöö ei ole ju kellegist ülesõitmine, vaid koos ühiselt kokkulepitud eesmärgini jõudmine.

Ajamärk on ka see, et kui küsida inimestel, mida nad tahavad, siis nad loetlevad pika nimekirja sellest, mida nad EI taha... kas see tuleb sellest, et kaasinimest ei saada aru või ei kuulata? Eks igaüks näeb ja kuuleb seda, mida ta soovib, suudab, oskab, ehk siis me tajume maailma oma rikutuse või rikkumatuse tasemelt.