reede, 4. november 2016

Hingede aja kaja minu sisekaemusest

Õige Tee?
Lugesin Eesti Ekspressist artiklit; kummitab üks kommentaar, mille kustutasin;  meenus ka Manjaana postitus ja veel mõned hiljutised seigad elust ning ongi aeg küpseks saanud selleks kirjutiseks. Postitus saab olema suhteliselt morbiidne ja ka karm, nii et kui on soov helgeid emotsioone leida, siis pole alljärgnevat mõtet edasi lugeda.

EE artikkel on väga kõnekas. Me pole valmis selliste inimestega koos eksisteerima argipäevas, st võimaldama kriisi kogenutele turvalist ja harjumuspärast argipäeva. Kui juba Norra riik tõdeb, et probleemid on ja vajavad lahendamist, siis ei saagi eeldada, et nii noor riik nagu Eesti suudaks valutult selliste kogemustega toime tulla. Murekoht ei ole toetusmehhanismide olemasolus või nende puudumises, vaid kogukonna oskustes sellega toime tulla. Ajalises mõttes on möödunud kriisist viis aastat ja kliiniline psühholoog ütleb, et inimesed ei ole sellest veel nn välja tulnud, vaid juurdlevad ning elavad minevikusündmuse mõjude all.

Ma olen korduvalt kirjutanud, et kaasinimesed annavad mõtlematult hinnanguid oludele ja inimeste kogemustele, millest neil õrna aimugi pole. See on alatu ja erakordselt nõme. Jah, ma tean, et selline käitumine näitab vaid ütleja nn sisemist ilu, kuid see on üsnagi levinud ja  see teadmine ei tee kriisi üle-elanud inimese olemist veel seetõttu paremaks. Selliseid olukorrad on olemuselt lubamatud, see pole inimväärikas. Alati mõtlen sellisel juhul, et mis peab selle inimese sees toimuma, et endale sellised väljaütlemisi saab lubada.

Kas olete seisnud lahinguvarustuses tegevsõjaväelase ees, kelle käes on lahingurelv ja kes teid kongi paneb ning terve tee tunnete kaitseriivita relva oma seljal ja ei ole kindel, mis järgmiste sekundite jooksul toimuma saab?  Kas olete pidanud enda ja lähedaste elu eest läbirääkimisi? Päris läbirääkimisi nagu filmides näidatakse: laskevalmis relvaga psühhoosis inimese ees, ümberringi julgeolekuasutuste inimesed, kes hoone ümber vastavalt väljaõppele toimetavad? Olete kogenud, kuidas inimene teie silmade all end ära tapab ja pärast seda uurija juures neli tundi ütlusi andnud? Olete koristanud maast inimese aju ja teisi kehavedelikke? Olete tõrjunud uudishimu paines ajakirjanikke? Olete selgitanud klassitäie varateismelistele, mis tähendab relva ees mõtlemisvõimet säilitada?

Ma võin seda kogemuste rida jätkata veel... kuid mitte see loetelu polnud mu eesmärk.  Tahan sellega öelda, et need on kogemused, mis on mind maailma nägema pannud hoopis teises võtmes ning esitama endale küsimusi, mis toimub inimeste peas, kes subjektiivsete hinnangute andmisega alavääristavad neid, kes on oma elus sügavaid kriise on üle elanud ning vajavad aega sellest välja tulemiseks ning oma elukvaliteedi taasleidmiseks, mitte kellegi hinnanguid.  

Kerge on öelda, et saa üle ja eriti jäle on, kuid kommentaarid hakkavad minema selles suunas, et ise on ta sellise olukorra tekitas või kaua sellist poputatakse või toetatakse. Räige oli ütlus selle kohta, et eakad on end tänasest pensionist paksuks õginud ja see olukord, milles nad elavad, ongi normaalne. Ma ei hakka rohkem taasesitama poolemeelsete kaasinimeste ütlusi, neid saab lugeda iiveldamisi erinevates kommentaariumides.

Vaadake tegevväelasi, kes rahuoludes püüavad tava-elu rütmi end sobitada. Kindlasti on tutvusringkonnas inimesi, kes on koduvägivalda aastaid talunud nii, et ta õigustab viimast kui rakku selles inimeses, kes teda aegu vägivaldselt kohelnud on või lapsi, kes on sellises keskkonnas kasvanud. Kuidas nad iga väiksema ootamatu heli peale nn hanguvad ja otsivad võimalust põgenemiseks.
Kriisidest väljatulemiseks ei ole nn Õiget aega: nt möödas on juba  X aeg ja ta ikka veel ei ole üle saanud... On inimesi, kes ei tulegi kogu selle kogemusega toime ja vajavadki tuge oma aegade lõpuni. Kes on see kõrvalseisja, kes võtab õiguse hinnata, mis on selles olukorras õige või vale?  Mida nad sellest saavad, kui nii teevad? Kas nad saavad sellest hea enesetunde, adrenaliinilaksu – näe, ära tegin? Kui seda kriisi läbinut huvitab kellegi hinnang, siis seda ta ka küsib. Arvamus ja hinnang ei  ole sünonüümid. Mis on ajakirjanikel viga, et nad haiglaselt  neid uudisväärtusi taga ajades tallavad üle kriisi üleelanute? Ma ei mõtle siin sündmuste kajastamist kui sellist, vaid nende inimeste eludes tuhnimist ja kõikvõimalike seotud inimeste hinnangute avaldamist? Kuhu jääb lugupidamine ja elementaarne viisakus?

Vanarahvas ütleb:  maaslamajat ei lööda; kellele on rohkem antud, see peab ka rohkem jagama; jaga ja valitse; aita nõrgemat jne. Tundub, et väga paljud inimesed on küüniliselt ignorantsed ja neid huvitab seonduvaga vaid oma isiku nn püünele seadmine ning nad ei adu, mida nende käitumine kaasa toob. Kahjuks on sellistel inimestel sügav kindel teadmine, et see, mida nad välja hääldavad/kirjutavad, vastab ka  tõele ja nad ei ole milleski valesti käitunud.  Kogemus on ka sellest vallast, et kui sellised küünikud elavad üle taolisi kriisihetki, siis nende käitumine muutub pöördvõrdeliseks.

EE kirjutab ühes teises artiklis ka seda, et aina nooremas eas vajavad lapsed eriväljaõppe saanud tugiisikuid, kes neil aitaksid sootsiumis toimida nii, et nad kaaslastele ohtlikuks ei osutuks. Täna on nad lapsed. Kui nendega täna ei tegeleta, siis peagi on nad täiskasvanud ja hakkavad otsustama ning mõjutavad meie argipäeva, milles elame. Selline vaimne ebastabiilsus ei kao iseenesest kuhugile, vaid sellega mittetegelemine eskaleerub ajas ning me keegi ei tea, millal selline inimene osutub meie kõrval seisjaks ja kui talle mingil  põhjusel midagi ei meeldi, siis me ei tea, mis järgneb...

Palun Teid Head Lugejad, kes Te lõpuni lugesite: kui Teie läheduses on kriisi või sügava vaimse trauma üle-elanud inimene, siis proovige teda mõista, mitte ärge andke hinnanguid. Ja ärge kunagi tolereerige seltskonnas kellegi väljaütlemisi, mis halvustab isikut, kes veel ei ole nn Endaks saanud. Olgem tähelepanelikud oma kaasinimeste suhtes ja terve meie ühiskonna vaimne tervis paraneb!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...