Mõtted mõttepuult (järgmine)

vaata ja näe...

Kevad murrab sisse. Kuid koos kevadega hiilib salamisi ka kevadväsimus. Kaamosetundeid sellel aastal kohale ei jõudnudki, kui kevadist väsimust tunnen küll. Eriti hommikuti. Kui päev käima saab lükatud, siis läheb ühtlase joonena, kuid päeva alustamine on vaevaline. Selg ütleb ka mulle, et veidi liiast on seda mööda ilma ringiratsutamist saanud.

Järgmine nädal on jälle veidi lihtsam, kui eelmine. Ja nii tasamisi aeglustades seda pöörast tempot ma kuu lõpuks enda jaoks kohasesse rütmi ka jõuan. Jälle ei saa kalendrisse mingeid tegevusi broneerida ennem, kui uuringute tulemused olemas on. Mu elu käib kolme-neljakuuliste tsüklitega. Muidugi on ka pikemaid plaane, kuid need on abstraktsemad ja ei eelda kalendrisse täpseid kellaaegade ja kohtade märkimisi.

Kirjutasin reedel tohtrile nagu kokkulepitud sai, kuid juba kirjutades ütles sisetunne, et tulemusi veel ei ole. Nii ka oli. Kõige varajasem tulemus on tulnud 10 päeva peale uuringu tegemist, mina alles esmaspäeva õhtul käisin. Loogiline oleks vastus saada tuleval reedel.

Endiselt on sisemine paanikaosakond puhkusel. Sisemised sensorid ka ei kisa. Ilmselgelt on huvi olemas, et milline see sisemine ilu siis sedakorda on, kuid küsimus on pigem selles, kas tuleb keemiaravis paus või mitte. Ratsionalist minus räägib, et organismile on puhkust vaja, teine sosistab kõrvalt, et kui nii häid tulemusi on andnud, siis tuleks üks tiir veel otsa teha. Elame-näeme. Sisemist uuringutulemuste ennustamist, kas on arengud või taandarengud, ma oma vaimse tervise huvides juba ammu ei pea. See on koht, kus tuleb kiire stopp mõtlemise osas.

Kodu vajab põhjalikku harimist. Kui koos kodakondsetega ainult väljaspool elamist tegusid teha ja majapidamises minimaalseid toimetamisi, siis tahes-tahtmata tuletab üks  või teine koht end meelde sõnumiga – hari mind! Köögikapid, uksed, aknad sosistavad möödudes õrnalt oma palveid. Elamise kraamimisele keskendun siis, kui tempo taandunud on ja ma tiba puhata olen saanud.

Käsitöö tegemine on kuidagi unarusse jäänud. Kuna ma viimased nädalad olen hilisõhtutel koju jõudnud, siis pole lihtsalt võimekust olnud. Setin end tugitooli ja suhtlen lastega ning vahel teen tiiru internetis ära, vaatan korra järgmisele päevale otsa, seejärel raamatuseltsi magamistuppa. Olen avastanud, et kui see õhtune osa nii lühikeseks jääb, siis on miskit nagu puudu.

Tegin eile tiiru metsaservani ja siis pöörasin tagasi. Liiga porine oli. Porine maastik on libe ja see ei ole minu jaoks. Jalutasin siis mööda metsaserva. Inimesi oli vähe liikvel. Parkmetsas tavaliselt on jalutajaid, kõndijaid ja jooksjaid päris palju, kuid eile oli rahvavaene. Ilmselt see porine maastik peletas peale mind teisigi.  

Mõnusat pühapäeva jätku!