Kevadisest kalapäevast, ehk lihtsalt niisama lehed mõttepuult

Mõttepuu koos mõtteliste lehtedega

Kuulan. Tajun. Ennast. Mul on viis päeva omas rütmis toimetamiseks. Ei mingeid kohtumisi, loenguid või nõupidamisi. Ma ei ole lakkamatus liikumises punktist A punkti B. Kogu Aeg on minu käsutuses. Mis ei tähendada seda, et ei pea midagi tegema. Vastupidi – virn lubadusi vaja sõnadesse ja tulemustesse valada.

Olen 10 päeva ilma ühegi vaheajata asju teinud. Rõõmu ja mõnuga, kuid tihedas ja energiamahukas tempos. Olen endaga rahul. Üdini ja viimase juuksekarva otsani. Jaajaa, vahepeal on kasvanud mulle terve hulk juukseid ja isegi kulmud on tagasikasvanud. Tagumine aeg ühtlane paari-kolmemillimeetrine siil lasta voolida ja siis on juuni alguseks võimalus ilma igasuguse peakatteta ringi liigelda. Kui eelmisel korral oli tagasikasvanud juuste värv albiino, ehk siis ilma igasuguse pigmendita, siis sedakorda on mu lemmikvärv – salt nad pepper, st halli-musta või siis musta-hallisegused. Kummaline, et suukaudne keemia karvakasvule eemaldavalt ei mõju.

Peakatete kandmisest veel. Kui parukaga inimest uuritakse vilksamisi, st kui on keegi, kes saab aru, et vaadeldaval pole oma juuksed, vaid tehissoeng, siis rätti keeratud pead uuritakse huviga. Ühel korral sattusin kuulma peatuses seisnud inimeste lausekatkeid peale mu peakatte lähi-uuringuid, et näe, isegi valged naised vanas eas vahetavad usku, hea et burkasid ei kanna. Ajas muigama ja mõtlesin, et kui iga nn turbaniks keeratud räti-/sallikandja on moslem, siis peaks meil neid ikka hulgim olema.

Pealegi on rätikandmine praegu mujal maailmas terve trend, mille tulemusel on youtube’s hunnikute kaupa häid rätikute pähesidumise õpetusi. Te ei kujuta ette, kui vaevanõudev on rätt või sall keerata pähe nii, et see on mõnusalt kantav, stiilselt vaadeldav ning mitte lahtiharunev esimese tuule või mõne liigutusega.

Mul on juba hea. Pegasus näksib kannatlikult oodates ja ei ole seda nägu ka, et kavatseks plehku panna. Ilmselt meeldib tal minu läheduses praegu olla. Sisemine rahulolu on täiesti alles ning kõik tundub nii leebe, nii leebe. Ongi. Selle tulemuseni jõudmiseks olen ikka väga mitu närvirakku ära kulutanud ja ärganud ning Teele asunud hoolimata sellest, kas ma tahan või viitsin.

Lugesin oma aastalõpu postitusi, kus ma ei jaksanud enam tubli olla, kuid teelt kõrvale ka ei tahtnud kalduda. Üks kosutav ja pikk uni on alati parim ravum igale haavale ning väsinud meelele. Fakti kinnitas ka järgmise hommiku postitus. Kui ma poleks end püsti ajanud ja teed jätkanud, siis poleks mul täna millegi pärast rõõmustada. Minus on  veel alles võime magada igal ajal ja eriti siis, kui mul on paha või vaimselt murtud olemine.

Ilm on nii ahvatleva olemisega, et lähen teen tiiru väljas ennem, kui Pegasuse tööle rakendan. Mõnusat Kalapäeva!