Ulgu- ja uidumõtted lapsevanemaks olemisest

Mul on tunne, et kõik hea ja huvitav on kirja pandud ning mul pole miskit lisada, mis ei tunduks kordamisena. Teisalt, kui ikka üks mõte paljude pähe korraga mahub, siis järelikult on ikka väärt mõte. Kui targutamiseks läks, siis sealt edasi, et kui ikka need paljud, kelle pähe mõte mahub, ei ole nn Sinu inimesed, siis kas ikka see mõte väärt on? Sooda, ma ju räägin. Jaburate uitmõtete aeg. Ei muud.

See suvi on teistsugune (ja mitte vaid ilmast tingituna) kui harjumuspärased eelnevad. Milles erinevus seisneb? Pole traditsioonilist puhkuseaega. On väiksema koormusega töötegemise aeg. Saab võtta nn pikki nädalavahetusi ja poolikuid tööpäevi. Mõtlesin just, kas nii on ikka hea, st peaks suutma end täiesti välja lülitada asisest lainest ja keskenduma mittemidagitegemisele, st saavutama seisundi, kus meeltest on väljatõstetud kõik töised teemad.  Sellisel juhul piisaks pikendatud nädalavahetustest küll.

Palju vahvaid postitusi on blogides: õnn, kindlustatus, sotsiaalne kapital, ehted, vanemaksolemine,  meedia meie elutoas jnejne. Ja siis ma avastasin end ükspäev mõttelt, et suurte laste vanemaksolemine on täiesti põnev roll. Nad on justkui Sinu oma lapsed ja samas on nad täielikult iseseisvad täiskasvanud inimesed, kellega ma päevast päeva avalikus ruumis kohtun. See, et nad on osa minust (ma arvan siiani, et mu lapsed on me parandatud ja täiendatud väljaanded), teeb mu olemise alati mõnusaks, kui see teadmine meenub.

Eriti mõnus on siis, kui ma satun jälgima nende omavahelist suhtlemist, siis on selline kõditav sajalagne kõhus, kes sosistab, et näe, ise tegin...mõnus. Mida ma avastanud suurte laste vanemana olen, on see, et pidev madallennusolemisvalmiduse järele on vajadus kadunud ja täiesti rahulikult saab asju delegeerida. Ei pea ise mitme inimese päeva planeerima ja arvestama ning see järelelevalve osa on olematu.

Veerand sajandit (vanim laps on tiba alla 30ne ja noorimad nõksa peale 20ne) lakkamatut valmisolekut lahendada kriisiolukordi, planeerimist, läbirääkimist, alalist valmisolekut teadmata suunas tuiskamist ja muid teadmata kiirreageerimisi, on läbi saanud. Jäädavalt. Kusjuures avastasin hea võrdluse, et lapsed on siis suureks saanud, kui selgitusi jagad Sina neile, mitte nemad Sulle.

Milline meeletu ressursi ülejääk. Vahel mõistan küll, kui öeldakse, et peale laste iseseisvumist võib tekkida olukord, kus vanemad ei oska oma olemisega miskit peale hakata. Teisalt on maru mõnus olla. Kogu aeg on vaid oma parema äranägemisejärgi sisustamiseks. Vabadus pidi tunnetatud paratamatus olema. Ja võib ju mõelda, et peale enda kellegagi arvestama ei pea, kuid päris nii see ka ei  ole. Ikka on sama kooslus, kuid lähedus- ja tiheduseosed on lõdvemad või oleks õigem öelda, et pikemad ning vastutust teiste inimeste tegude eest enam pole. See on vast kõige magusam osa laste suurekssaamisel.