pühapäev, 10. detsember 2017

Läbitud ja eesootavad ristteed, ehk maailmalõpu hullus hakkab otsa saama


netiavaruste hea leid
Tere minu armas bloginurgake. Maailmalõpu hulluse tipp on nüüd murtud ja alustan tempo aeglustamisega. Pühapäevase vaikelu aeg ja kohtumine endaga. Sellel nädalal sai kõike kuhjaga. Koondina olen ülimalt rahul.

Peagi sureb maailm välja ja saab rahus paar nädalat kogu välise maailma ära unustada ja keskenduda vaid oma sisemisele äratundmisele tempo ning tegemiste osas. Parim jõulukink üldse. Elamise võiks ka selleks ajaks õdusaks kujundada. Siiani pole miskit teinud peale kohustuste ja lubaduste täitmise.

Eelmise nädala olulisim kohtumine oli arstiga. Panin sinnamaale kõik otsustamist vajavad teemad ootele. Kõik vanad kolded on likvideerunud. See oli parim osa uudisest. Tekkinud on mõned uued, kuid veel pisikesed ja seega ravile kiirelt alluvad. Enesetundele pole need veel mingit mõju avaldanud, mis on hea. Järgneb kaks nädalat kiiritusravi ja siis jätkub luude täitmine ning kodune tabletikeemia.

See on kogu võimalikust raviskeemist minu jaoks kõige kergem, st ma ei pea olemasolevat elurütmi mingil moel muutma ega ümber korraldama. Jaanuaris siis uued analüüsid ja vaatab, kuidas kogu tervik ravile on allunud ja eks siis näis, mis ja kuidas edasi.

Küsisin arsti käest, et kui see kiiritamine nii edukalt need kolded on peatanud, siis kas äkki oleks mõttekas terve selgroog üle kiiritada? Sellepeale arst ainult muigas ja ütles, et sellist praktikat neil pole, et terveid luid kiiritama hakata.

Ainus tüütu asi on see, et 10 argipäeva tuleb hommikupoolikuti haiglavahet marssida. Pealelõunased ajad on toimetamisi täis. Ja siis hakkab vaikselt puhkus peale. Plaanin sel ajal kõik ootel olnud otsused ära teha ja vastused laiali saata. Hunnikus põnevaid pakkumisi on ja mul lihtsalt pole aega haige olla. Elus on nii palju ilusaid värve ning vingeid võimalusi, et patt oleks toanurgas konutada ja keskenduda üleliigseks olemisele.

Kogu selle mõnusa olemise juures on ainukeseks ebamugavuseks sedakorda parema käe närvide tuiklemine. Kohati mõjutab ka kirjutamist. Arst arvas, et võib-olla on hoopis karpaalkanalitega jama majas. Seda ütles mulle neuroloog juba pea neli aastat tagasi, et need vajavad lõikamist, kui käisin peale tolleaegseid keemiaravisid uurimas, millised on selle ravi tagajärjed, et kas taastub ka see tundetus ja muud hädad või pean nendega elama õppima.

Siis leppisime kokku, et seni skalpelli ei kasuta, kui olla kannatab. Eks siis kiiritus anna teada, kas on uute kolletega kaasnev nähtus, sest need kolm uut kollet on just abaluude vahel neis lülides, mis käenärve on võimelised mõjutama. Ma eelistaks seda varianti, sest mingit operatsiooni tänase olemise juures ma välistaks sinnamaale, kus miskit muud üle ei jää. Arst väitis, et kui kiiritus ei mõjuta tulemust, siis tuleb neuroloogi ja tema masinate juurde minna ning proovida alustuseks süstidega ja siis edasi mõelda.

Mõtlesin sellekordse arstivisiidi ajal jälle, et mul pole sõpru ja tuttavaid vajagi, et kogu suhtlemisvajaduse saan meedikute, lastega ja tööd tehes rahuldatud. Seltsielu on nendega rohkem, kui minul sisemist vajadust eraeluliseks suhtlemiseks vaja on.

Ma olen oma olemuselt ikka üsna eraklik ja seda hoolimata sellest, et mul ei ole mingeid sisemisi takistusi, hirme või foobiaid võõrastega suhtlemisel või avalikel esinemistel. Kuid.... kõige parem olemine on kodus ja looduses iseendaga või siis lastega või nende lähedaste inimestega, kes minuga siiani meie elude ühisosa on suutelised jagama.  

Aga Elu on ilus, põnev ja täis hulgim ahvatlusi, milledest valikute tegemine nõuab ülimat pingutust, et püsida õigetes piirides ja elada nii, et endale liiga ei teeks. Põhisuund on ikkagi võita sõda minu enda sees ja pidada lahing lahingu järel nii, et ma sõjast võitjana väljuks. Unustan ikka aeg-ajalt, et mul ei saagi olla energiat kõigeks, mida teha tahan, sest suur osa sellest kulub võitlemisele ning see on peamine ülesanne, kõik ülejäänu tuleb peale seda.

Palju sõbralikke päkapikke!





pühapäev, 3. detsember 2017

Aasta lõpetamisega alustamine ja ristteed...

netiavarustest
Peagi saab järjekordne aasta purki pandud ning ajaloosahvrisse saadetud. Vaatasin, mida ma eelmisel aastal samal ajal mõelnud olin ja pean tõdema, et sama seis on ka täna, st teema aktuaalsus pole kadunud. Ilmselt sisemise tasakaalu küsimus ongi ajatu. Keskkond võib muutuda, kuid sisu on sama, st dekoratsioonid võivad vahetuda, kuid olemust see ei muuda.

Mõnus aeg see aasta lõpetamise aeg. Laisa pühapäeva hommiku saateks tuli raadiost ohjeldamatus koguses jõulumuusikat. Lund enam pole, kuid mõte kuuse tuppatoomisest püsib. Sellel aastal olen targem olnud ja oma tempo mõistlikuna hoidnud, nii et peagi saab kleebi-liimi-lõikamist harjutada.

Kudunud olen ka. Ükspäev koju tulles tundsin, et tuul tahab kõrvad peast ära viia ja tulemuseks tuuseldasin oma lõngavarudes ja kudusin nn munakooretüüpi patentkoes mütsi. Siis loomulikult tekkis vajadus ka samasuguse salli järele.

Mul on mingi kiiks, et müts ja sall või müts ja kindad peavad samast lõngast olema. Sama kehtib käekoti ja jalanõude värvi suhtes. Äärmisel juhul sobib ka nii, et käekott on salli ja kinnastega ühte värvi. Teagi, kus ma selle kiiksu saanud olen.

Anyway, kui salli ka valmis saan, siis teen komplektist ka pildid ja jagan. Vähemalt endal tulevikus hea meenutada. Aga nende kudumistega on nii, et ühe hooaja kannan ja siis saavad nad reeglina uue omaniku. Ikka on keegi, kellele need meeldivad ja ma saan ju alati enda jaoks uued teha. Pealegi on lõngapoes igal hooajal uued ja huvitavad lõngad, mida ma siis vahel endale oravamoodi koju tagavaraks varun.

Väheke mu mõttepainetest ka. Sain pakkumise, et ma oma väljatöötatud õppekava koordinaatoriks hakkaksin. Ahvatlus on suur, kuid otsuste tegemine pole nii lihtne miskit. Arvestades seda, et ma saan täie teadmisega planeerida oma tegemisi kvartali kaupa, siis tundub kuidagi vastutustundetu võtta see pakkumine vastu. Samas nad ju ka teavad, mida nad tegid, sest ma pole oma sisemise ilu seisundit ka varjanud. Pidime järgmisel nädalal sisulise läbirääkimistega tegelema. Elame-näeme.

Teisi põnevaid pakkumisi on ka. Lugesin ennist blogisid ja tundub, et paljudel on ristteedel seismise koht, et enda jaoks sobivaid valikuid ja õigeid otsuseid teha. Aah, ma sukelduks joonelt tehtud pakkumistest kolme, kui....seda metsa ees ei oleks. Samas ütles ka õpetaja  Laur, et kui tervet ei jaksa, siis tee pool, aga tee seda korralikult. Ja nii ma siis targu ja tasapisi enda sees neid valikuid lahti harutan ning sobivust testin.

Ja neid uuringutulemusi pole ikka veel. Kirjutasin raviarstile, et kus on... juba kaks nädalat saab esmaspäeval uuringutegemisest mööda. Viimased kolm tulemust on saabunud kümnendal päeval, sedakorda ei miskit. Mitte, et see oluliselt miskit mu elus muudaks, kuid ravi määramise puhul pean arvestama haiglapäevadega ja see teadmatus täna segab mul oma tegevusi kavandada. Teisalt, egas mul muud üle jäägi, kui ootamine. Ja ei need tulemata jää ja eks siis korraldab logistika ringi. Tüütu vaid see ootamine. Kuna tegevusi piisavalt, siis väga ei paina ka see ootus.


Räägitakse, et päkatsid on ringi käima lastud. Pange siis kenasti sussid valmis, kui mõni neist juhtub läbi käima, siis on kuhu üllatus jätta! 

laupäev, 25. november 2017

Aastalõpuhullus on alanud (vol2)

Kirjutasin eelmisel aastal umbes samal ajal, et aastalõpuhullus on tuurid sisse saanud. Arvate, et sellel aastal on teistmoodi? Ega ei ole küll. See on nagu refrään, mis igal aastal kordub. Jätsin sellel aastal töised tegevusi planeerides rohkem nn auke kalendrisse, et tempo üle pea ei kasvaks, kuid tänaseks on täis needki. Juba veebruari lõpuni tean enam-vähem, mida argipäeviti teha tuleb.

Selle eest on elu põnev. Ja sees on teadmine, et peagi saab puhkama. Neli nädalat veel ja siis sureb maailm paariks nädalaks välja. Ma kavatsen siis tegeleda vaid sellega, mida sisemus heaks arvab. Juba see mõte teeb olemise heaks. Tegelikult on mul juba täna hommikust saati uimasuseni mõnus olemine. Kaks päeva omas tempos...mõnusmõnus.

Arst helistas esmaspäeval ja kamandas mu kompuuteruuringusse, sest viimased paar kuud kasvajamarker veres kerib ülespoole. Kõik muud näitajad, mida regulaarselt kontrollitakse, on täiesti terve inimese omad. Näis siis, mida see sisemise ilupilt näitab. Teadmine saabub järgmise nädala sees.

Kuigi ega need tulemused mu argipäeva oluliselt teise võtmesse ei keera. Kui mingeid uusi koldeid avastatakse, siis tähendab see vaid seda, et pean haiglat külastama kas mingi aja iga päev, igal nädalal korra või üle kolme nädalase intervalli. Juunist alates olen niikuinii kord kuus haiglat külastanud. Nii, et tegelikult ei miskit uut argipäeva ei lisanduks.

Siis, kui vahepeal neid minikoldeid leiti, nii oligi. Nüüd juba juunist saati on olnud sisemine ilu ilma mingite lisanditeta, st kõik, mis oli, on kas kadunud või tugevas taastumises. Pigem on see psüühilise pingetaluvustesti aeg. Emotsioone on hulka keerulisem ohjes hoida. Ja kui need veel lainetena tulevad, siis võib täiesti musta auku lennata nii, et ei saa arugi. Ärkasin paar ööd tagasi paanikahoo peale. Sain teadvuse selgeks ja mõtlesin, et no mida krdit.... Natuke endaga toimetamist ja pääsesin sedakorda musta augu põhja maandumisest.

Sellistel ooteaegadel on hea, kui mõttetegevus piisavalt koormatud on ja muid liikumistegevusi piisavalt on. Siis ei jää nn lollide mõtete arendamiseks aega. Ja õhtuks on ka juba füüsiline väsimus nii suur, et enam ei jaksagi muud, kui pea padjaga ühendada ja unedemaale minna. Ja hommikul saab tegevustes ratas ennem hoo sisse, kui teadvus päris ärkvele on tõusnud. Vaid hea...

Ja igasugune positiivne emotsioon päevas aitab sisemist tasakaalu hoida, seda hoolimata sellest, kui väike või suur see hea on, mille endasse salvestan. Õnneks olen selle hea leidmise enda jaoks juba harjumuspäraseks muutnud. See heade soovide purk, millega aasta alguses alustasin, on suureks abiks selle harjumuse kujundamisel olnud. Purki iga päev ei ole jõudnud häid asju kirja panna, kuid peas on see uus muster täiesti automaatseks muutunud.

Mis siis veel? Mulgikapsa ja verivorsti isu on. See on toit, mida reeglina vaid kaks-kolm korda aastas teen: ennem jõule, jõududel ja aastavahetuse paiku. Täielik hooaja söök. Sama, mis piparkookide ja mandariinidega. Kuni aastavahetuseni ja siis ülejäänud aastal ei mingeid emotsioone. Võivad maailmast täiesti kadunud olla. Mis tähendab seda, et ma täna-homme panen potitäie kapsast hauduma😇


Head!

Läbitud ja eesootavad ristteed, ehk maailmalõpu hullus hakkab otsa saama

netiavaruste hea leid Tere minu armas bloginurgake. Maailmalõpu hulluse tipp on nüüd murtud ja alustan tempo aeglustamisega. Pühapäev...