laupäev, 24. veebruar 2018

Laisk laupäev

Laisk laupäev üle pika aja ja olemise kulgemine nurrumise saatel. Aeg voogleb, värskelt jahvatatud kohviaroomid hõljumas ja palju muusikat, päikest, selget taevast... aah, elu on ilus. Olen paar viimast nädalat endasse hoolimatult suhtunud ja see kajastub ka mu tervisenäitajates.

Mõtlesin, et miks ma end väsinuna tunnen, kuigi magan piisavalt. Selgus, et hemoglobiini tase on alla igasuguse arvestuse. Samas kõik teised näitajad on igati head, sh enesetunne (va see väsimuse osa). Olen terve nädala nüüd eeskujulikku elu elanud, st teinud kõike nii nagu vaja. Nädalast ilmselt suurt kasu pole, peab ontlik olema hea mitu nädalat ennem, kui parem saab.  Eks ma siis omandan uue rütmi.

Vahepeal on olnud palju toredaid sündmusi ja uudiseid. Mu noorimad lapsed said 22-aastaseks. Mõelda vaid, kui kiirelt see aeg on läinud. Eks tagasivaadates olegi ruttu ajalooks saanud. Ja kui palju on nad mind õpetanud ja kui palju olen koos nendega kasvanud. Kaks korda aastas (laste sünnipäevadel) tunnen, kui olulised on olnud lapsed mu arenemisel. Ma olen neile endast palju andnud, kuid olen veel rohkem tagasi saanud.

Minu kolm elutööd, millesse olen vanemana viimased 11 aastat ainult üksi panustanud. Ei ole see kaks ühes tegutsemine normaalne ega õige. Võin täies kindlameelsuses tõdeda, et lastele on mõlemat vanemat vaja rääkige, mida tahate. Mitte, et üksi hakkama ei saaks, kuid see on laste suhtes ebaaus. Eriti tajud seda siis, kui võrdlus “ennem ja pärast” on olemas. Seda muidugi juhul, kui on toiminud terve perekonna kontseptsioon.

Tagasi laisa laupäeva juurde. Nüüd aeg sealmaal, kus võib rahuliku meelega raamatut lugema hakata. Kannutäis lõhnavat teed tuleb ennem valmis keeta, siis saab olemine eriti hea. Pea  see päev nii õhtusse ei saa. Kirsiks tordil on teadmine, et homme on ka veel vaba päev.


Head kodumaa sünnipäeva!

esmaspäev, 12. veebruar 2018

Teen aega parajaks, ehk uidumõtteid...

Mul on tiba aega ennem, kui kodust välja pean minema ja miskit mõistlikku ei taha teha. Tuleb niikuinii piisavalt asine olemine. Lugesin oma kannapöördepostitusi ja kommentaare ning tõesti, võiks ju arutleda veel nn pimesi (ehk hetkeajel) ja elatud aastate arvu lõikes  muudatuste tegemise võtmes.

Kindlasti on igal inimesel oma lugu taoliste muutuste läbielamisel. Mõnel edukamad ja valutumad kui teistel, kuid kannapöördeid oleme kõik teinud. Nooremas eas on kannapöördeid lihtsam teha nagu juhtis üks lugeja tähelepanu. Siis on veel “maailmavallutuslikumad” meeleolud, “kõik on võimalik” sisetunne, tugevam enesekindlus ja vähemate riskide nägemine jms. Teisalt, eks ka noorena ole inimesed erinevad, kuid suures plaanis nii on.

Nn pimesi või hetkeimpulsiajel tehakse kannapöördeid ilmselt ikka nooremas eas või siis, kui tuntakse end nurkasurutuna. Kindlasti on oma osa ka minevikupagasil, ehk kohustustelaeka suurusel, millega ollakse: ülalpeetavad, kaaslased, kohustused jne. Ei mingeid impulsse, kui on kodulaen, väiksed lapsed ja toetamist vajavad vanemad.

Siit siis ka vabaduse mõiste sisustamine: vabadus on tunnetatud paratamatus. Teed jah, mida tahad, millal tahad ja kuidas tahad, kuid seda oludest lähtuvalt. Seega juba stardipunkt kannapöörde tegemisel on ebavõrdne.  Aga illusoorse vabaduse tunnetus on ka oluline.

Mida vanemaks saame, seda ahtamaks tolerantsuse piirid muutuvad, sest inimesed teavad paremini, mida nad tahavad/vajavad ja millega nad mingil juhul ei lepi. See jällegi eraldi teema, mille üle pikalt endamisi ja tuttavatega arutlenud oleme. Eks kindlasti ole ka neid, kelle tolerantsuse piirid elades laienevad.

Ah jaa... kui kasvades ei ole võimalust ealisi olemisi realiseerida, siis ega need tegemata ei jää. Kõik need impulsstoimetamised... sinna või tänna ja seda või teist või need lõpmatud eneseteostamise ja -otsinguvalud: mis siis ikkagi on See Õige Tee jms.

Olen aegade jooksul veel ühele järeldusele jõudnud: riskialtimad on enesekindlamad inimesed. Enesekindlus on muidugi oluline igast aspektist vaadatuna. Mitte see ülevõlli nn loll enesekindlus, vaid tasakaalukas teadmine oma võimetest ja selle realiseerimise oskus. Enesekindlus pole alati see, et ma suudan. Vahel võib-olla täiesti vastupidi, et ma ei tee, sest ma ei suuda tagada kvaliteetsest lõpp-tulemust.

Ja veel: mugavustsoonis ulpides tekib vajadus adrenaliinilaksu järele. Vaikelu ei ole kõigi jaoks. Suures plaanis tegelikult mitte kellegi jaoks positiivsete tagajärgedega. Puhkama peab, hetke nautima peab ka, kuid lõpmatu arv aega ühe koha peal selitamine/külitamine viib lõpuks taandarenguni. Ükskõik kui positiivne see olukord ka pole. Nii et tegelikult on väiksemad ja suuremad kannapöörded me eludes vajalikud, et säiliks hea enesetunne positiivses võtmes.

Head arginädalat!




laupäev, 10. veebruar 2018

Kannapööretest ja tagala kindlustatusest vol 2

Eelmises postituses kirjutasin ühest oma elu kannapöördest, mis oli äkiline ja ei olnud teadlik valik. Õhtupoole jäin mõtlema, et tegelikult on ju kannapöördeid kahte liiki ja ka Rents lisas sellekohase kommi. Ühed need, millest kirjutasin, ehk et väliste olude survel toimuvad suured muutused ja teised need, mida inimesed teadlikult ette võtavad, sest mingil põhjusel senine olukord pole sobiv.

Mõlema puhul on ühisnimetajaks see, et suur osa senine elukorraldus ja/või eneseteostus muutub drastiliselt. Kannapööre ju seda tähendabki, et muutus on ulatuslik ja pöördeline. Kui need suured muutused on teadlikult kavandatud, siis läbiviimise aeg või siis eesmärgi saavutamine ei ole nii valulik. Töömahukas – jah; ressursimahukas – ikka jah; võib osutuda vaevaliseks – jah; hirmutav – ikka jah. 

Iga muutus või mugavustsoonist väljaastumine argirutiinist on ebameeldiv, vaevaline ja pikka aega nõudev. Mõnel juhul aastaid nõudev. Ega asjata Hiina needus kõla – elage muutuste ajal. Kuid vahe on selles, kas see on teadlik ja ettevalmistatud või ootamatu ja välistest oludest tingitud. Ideaalne on, kui sellistel aegadel on toeks ja julgustamiseks lähedased.

Tänases elukorralduses tuleb varem või hiljem mingeid muutusi läbida. Mõtlen siinkohal just eneseteostuse plaanis, st kas uusi ja senisest erinevaid teadmisi või kogemusi omandada. Mitmekesistada ja laiendada olemasolevat või rajada täiesti uus tee. Mingil ajal öeldi, et 40-ndates on võimalik veelkord nn otsast alustada, et siis jõuab ka viljadeni,  mitte ei näe ainult õisi.

Minu puhul ei olnud tol korral teadlikust valikust halli haisugi. Ühe korra olen elus teinud teadliku kannapöörde: see oli siis, kui Vanim Laps sündis ja me kuuajase imikuga metsa elama läksime. Ikka kohe päris metsa, st üks naaber oli 2,5 km ja teine ca 4 km eemal. Oli 80ndate lõpu segased ajad, renoveerimist vajav maja  (ilma igasuguste mugavusteta), hingemattev loodus ja soov oma kodu rajada.

Kui ma võrdlen neid kahte kannapööret, siis on erisusi ja peamine neist on minu jaoks tahte küsimus. Maale kolimine oli teadlik valik ja elukorralduse muutus ei olnud. Kusjuures mõlemal korral muutus ka eneseteostus. Maal elades, kui laps kasvas ja mul tekkis vaba aega, leidsin kodustöötamise võimaluse ühele äriühingule ekspordi tarbeks näidistöid tikkides. Peale abikaasa surma uuesti end püsti ajades lõin  äriühingu ja hakkasin teenusena pakkuma seda, mida eelnevate aastakümnete puhul omandanud olin.

Mida ma öelda tahan, on see, et muutusi teadlikult oma elus tehes, on positiivsem ja vähem ressursimahukam, kui väliste olude sunnil kannapöördeid tehes. Jah, mõlemal korral on muutuste aeg kirju, täis ootamatusi vms, kuid teadliku valiku korral on valutum. Ja kui lisandub veel lähedaste tugi, siis on muutuste aeg pea nagu põnev seiklus.


Head!

Laisk laupäev

Laisk laupäev üle pika aja ja olemise kulgemine nurrumise saatel. Aeg voogleb, värskelt jahvatatud kohviaroomid hõljumas ja palju muusika...