Pool sajandit

Suurepärane ja salapärane keskpunkt inimese elus. Proovin määratleda seda sisemist olemist – kuidas siis on? Kohati on tunne nagu muuseumieksponaadil ja teisalt tunnen, et Maailmas on neid valgeid laike oluliselt rohkem, kui avastatud osa. Pigem niipidi, et ees on palju rohkem, kui läbitud on.

Mul on elatud aastate arvu teadvustamisega alati keeruline olnud – pigem meenutavad mulle elatud aastate arvu mu lapsed, kui ma nende keskel seisan. Aja jooksul on minust saanud kõige lühem perekonna liige ning tundub, et jõudude tasakaal on muutunud. Eriti hästi tajun seda muutust, kui nende teod väljenduvad soovis kaitsta mind Maailma eest.

Kummaline, kuid kuidagi märkamatult on neist ringisebivatest, pidevat tähelepanu nõudvatest mudilastest saanud täiskasvanud, arukad Inimesed ja minu osa nende elus on taandumas Vaatlejaks/Kuulajaks. See on midagi Suurt ja Ilusat. Nende hetkede nimel tasub Elada.

Vaatasin möödunud poolde sajandisse tagasi. Need kogutud teosed on kokku pandud sisemise põlemise ja suure kirega. Olen aeg-ajalt mõelnud, et peaks elama vähe tagasihoidlikumalt, kuid jõudnud siis järeldusele, et see leige/maitseta/lõhnata/särata olemine pole minu jaoks. Kui juba kohal olla, siis täie teadvusega.

Iga kümne aasta järel mõtlen, et kas siis on nüüd midagi teistmoodi või kas on veel midagi, milleni jõudmiseks on hilja või mis on lootusetult möödas. Paljud tuttavad on peale 30ndaid alustanud tõdemistega, et neil on tunne, et midagi on jäädavalt ajalukku kadunud ning võimalused nende elus on ahtamaks jäänud.

Kindlasti on asju, olukordasid ja tegusid, mis enam kunagi ei kordu või ei realiseeru, aga ma ei tunne selle üle kurvastust. Pigem rahulolu tehtust/olnust. Ma olen teinud palju valikuid ja otsuseid. Kõike, mida maailm pakub, ei olegi vaja kogeda või oleks jabur soovida. Siiani on tunne, et olen teinud valikuid ja otsuseid enda jaoks õigel ajal ning ei ole seda nukrat olemist, et millestki ilma oleks jäänud või on vajadus midagi taga nutta.

Pool sajandit on vorminud minust Inimese ning ma olen säilitanud siiani võime tunda tundeid ja emotsioone. Pigem olen aastate kulgedes aru saanud, et kui Elu peatükid lõpetada korrektselt, siis järgmised peatükid Elus on täis uusi avastusi ning värve.